On olnud, kuid jääb

Pärnust pärit tõlkija, teatriloolane ja -kriitik Jaak Rähesoo lahkus 23. juulil.

FOTO: Ants Liigus

Üks ladinakeelne kokkuvõte olemise kui möödaniku kohta kõlab enam kui pessimistlikult: oli, on, oli olnud. Niiviisi tuleb nüüd öelda humanitaari Jaak Rähesood (30. IX 1941 Pärnu – 23. VII 2019 Tartu) meeles pidades, sest temagi elutee jõudis lõpule. Seltskondlik ja tsiteerimist väärivaid lendlauseid pillav, ühesõnaga sädelev Rähesoo on mulle võõras. Tema oli pööratud sissepoole, kinnisevõitu ja tühjaks-tähjaks suletud õpetlane, kes, tundus sedaviisi, märkas paljut, ent laskis sel paljul elada oma elu.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Kui ta Tartusse elama jäädes tuli Emajõe vasakkaldalt ülikooli peahoone ja Vanemuise poole, poleks väliselt miski reetnud, et tegemist on väga erudeeritud inimesega. Paul Ariste oli tänaval nähtav niisamuti kui Tartu kesklinna kohvikuteski. Juri Lotmangi oli nähtav, isegi filoloogiakaugetele inimestele. Eraõiguse professorit Elmar Ilusat kuulis kerge vaevaga. Rähesoo kuulamine nõudis eneseületust, sest minu mulje järgi ei rääkinud ta kunagi “aknast välja”.

Ometi oli Tartu ülikooli väliskirjanduse kauaaegne õppejõud, professor Villem Alttoa ­sisimas enesega rahul, kui ta avastas oma töö ühe jätkajana just Rähesoo, kes oli lõpetanud Tartus aspirantuuri ja kellele seejärel avanes maailmakirjanduse meie mõistes lektori koht.

Tagasi üles