Lea Stroh: Mälestiste valimise ootel

Pärnu on uue muinsuskaitselise inventeerimise ootel, millega loodetakse ehituspärandi väärtuslikum osa esile tuua ja rahu majja saada. Pildil Rüütli tänav droonilennult.

FOTO: Mailiis Ollino

Tänapäeval tavatsetakse öelda, et huvi kultuuripärandi vastu on kasvanud, sellega põhjendatakse muinsuskaitse vajalikkust ja avardamist. Maailmas on tohutult palju asju, mille vastu suurt huvi tuntakse: jalgpall, sportautod, reisimine, kuid kus riigil pole asja sekkuda. Nii võiks ju olla ka kultuuripärandiga: las kõik toimib iseenesest. Mälestiste omanikud arvavadki, et riik ei peaks ütlema, kuidas nad oma vara kasutavad.

Mõistagi on ajalool ja kultuuripärandil ühiskonnas suur tähtsus ja neid tuleb riiklikult käsitleda. Kuid kultuuripärandi ideoloogiat ja tegevust ei saa rajada ainult sellele, et pärand on olemas ja kodanikud peavad selle säilitamisel osalema. Küllap kõik mõistavad, et kultuuripärand on oluline, aga paljudele on vastuvõtmatu tegevuse korraldamise viis.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Nagu tuletõrjereeglid ei ole kehtestatud majaomanike kiusamiseks, pole muinsuskaitse selleks, et inimestele ebameeldivusi valmistada. Mõlemad on ühiskonna toimimiseks vajalikud, kuid vahe on selles, et tuleohust ja selle vältimise meetmetest saadakse aru, muinsuskaitse eesmärkidest aga mitte.

Pärnu puhul on muinsuskaitseamet võtnud vastupidise positsiooni ja suhtleb kogukonnaga hoopis keeldude, käskude ja nõuete tasandilt.

Tagasi üles