Nooruke piiritaja võib kuni kolm aastat kordagi maandumata lennata

Putukavaestel ja kehvade ­ilmadega suvedel lendavad piiritajad isegi sadade kilomeetrite kaugusele toitu hankima. Foto: Karl Adami

Südasuvist taeva­laotust jälgides hakkab silma üsna tihe liiklus. Peale inimesi kandvate raudlindude lendavad mööda nii kaelustuvid, sookured, pesa seljatanud noored hallhaigrud kui esimesi lende tegevad pääsukesed. Viimaste taustal jäävad silma möödavuhi­sevad ja kriiskavad piiritajad, kes minu silmis on ühed meie eriskummalisemad tiivulised

Piiritajaid on rahvapäraselt kutsutud piir-, must-, tuule-, torni-, metsa- ja laanepääsukesteks. Viimased kaks nimetust viitavad sellele, et osa piiritajaid pesitseb metsades ja raiesmikele jäetud säilikpuude õõnsusteski. Enamik neist aga tiirutab asulate ja taluhoovide kohal, sööstudel suisa kuni 220kilomeetrise tunnikiirusega.

​Kuigi rahvasuus on piiritajaid kutsutud pääsukesteks ja tänapäevalgi kuuleb sageli piirpääsukese nime, pole nad pääsukestega sugulased. Nende sugukond kuulub koolibritega samasse linnuseltsi. Piiritajad on pääsukestest märksa suuremad, pea kaks korda raskemad ja sirpjate tiibade siruulatuski ületab suitsupääsukese oma poolteist korda. Piiritaja on suhteliselt jässaka kehaga ja üsna suure lamendunud peaga lind. Kuigi vastu taevalaotust vaadates tunduvad piiritajad süsimustana, leidub nende sulestikus halle ja pruune toone.

Võrreldes koguka keha ja pikkade tiibadega on piiritaja jalad suisa pisikesed ega ole maapinnal kõndimiseks hästi kohastunud. Suure osa elust veedab piiritaja õhuriigis ja nii ei tasu imestada, et ta isegi paaritub õhus, kogub sealt pesamaterjali ja toidu. Tänu oma kehaehitusele on ta lennates võimeline lausa magama.