Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/15/7486575t1h8b26.jpg)
/nginx/o/2019/07/30/12421731t1ha587.jpg)
Südasuvist taevalaotust jälgides hakkab silma üsna tihe liiklus. Peale inimesi kandvate raudlindude lendavad mööda nii kaelustuvid, sookured, pesa seljatanud noored hallhaigrud kui esimesi lende tegevad pääsukesed. Viimaste taustal jäävad silma möödavuhisevad ja kriiskavad piiritajad, kes minu silmis on ühed meie eriskummalisemad tiivulised
Piiritajaid on rahvapäraselt kutsutud piir-, must-, tuule-, torni-, metsa- ja laanepääsukesteks. Viimased kaks nimetust viitavad sellele, et osa piiritajaid pesitseb metsades ja raiesmikele jäetud säilikpuude õõnsusteski. Enamik neist aga tiirutab asulate ja taluhoovide kohal, sööstudel suisa kuni 220kilomeetrise tunnikiirusega.
Kuigi rahvasuus on piiritajaid kutsutud pääsukesteks ja tänapäevalgi kuuleb sageli piirpääsukese nime, pole nad pääsukestega sugulased. Nende sugukond kuulub koolibritega samasse linnuseltsi. Piiritajad on pääsukestest märksa suuremad, pea kaks korda raskemad ja sirpjate tiibade siruulatuski ületab suitsupääsukese oma poolteist korda. Piiritaja on suhteliselt jässaka kehaga ja üsna suure lamendunud peaga lind. Kuigi vastu taevalaotust vaadates tunduvad piiritajad süsimustana, leidub nende sulestikus halle ja pruune toone.