Totakalt lummav: platsitäis noori, kelles pulbitseb naer

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Lottemaa teema­pargis iga suvi ligemale 90 päeva veetvad noored – nii mõnigi juba viiendat hooaega järjest – võtsid tänavu täita uue ülesande. Vabast tahtest ja esmapilgul utoopilisest ideest ajendatuna.

Aastatega oli noortel sahtlisse kogunenud mitukümmend omaloomingulist laulu, mida aeg-ajalt kas Leiutajateküla sünni­päeval või õhtuti lõkke ääres kitarri saatel on üles võetud. Ühel tavalisel südasuvisel tööpäeval, kõrval paber laulude nimekirjaga, leiti, et kõik see rokk, räpp ja popp vajab laiemat kõlapinda. Lihtsates viisijuppides nähti ­potentsiaali. Ja nii sündis noorte enda muusikal “On igaüks meist leiutaja”, mida nüüdseks on teemapargis etendatud kaks korda. Viimane ettemäng ootab ees ­augusti lõpus.

Flegmaatiline pikka kasva ­karu Eduard, Lotte ja Roosi vanemate õide puhkenud armastus ja pulmapidu, karismaatiline pikkade roosade kõrvadega jänes Adalbert ja ülejäänud Leiutajateküla elanikud haaravad vaatajad oma ilmvõimatute leiutiste ja fantaasiaga enda lummusesse juba muusikali esimestes stseenides, mil leiutised sünnivad õhust ja kulpidest-pottidest.

Muusikaliks võib seda tükki tõepoolest kutsuda. Viisijupp koos koreograafiaga võetakse üles iga natukese aja tagant. Tegelaste kehast ja häälest õhkub huumorit. Fakt, kui tõsiste nägudega ja pühendunult tunnipikkune kava vaatajateni tuuakse, väärib märkimist. Noortes pulbitsev naer vallandub etenduse lõpus.

Tagasi üles