Pisku otsetoetus parandas mesinike enesetunnet

Jaani talu peremees Raimo Mihkelson peab Lääneranna vallas mesinikuametit kolmandat põlve ja tema lapsed Mirte ja Mark teavad, kuidas mesilindudega käituda. Foto: Mailiis Ollino

Kuigi mesindus kuulub maalähedase elulaadi juurde ja mesi­linnud teevad taimede tolmeldamisel ülivajalikku tööd, märkas riik esimest korda mesilaste pidajaid, otsustades neid tänavu toetada 600 000 euroga. Raha ja mesilasperede toetuse taotlejate arvu jagamine annab mesilaspere kohta napilt 20 eurot, kuid seegi on selle tootmisharuga tegelejatele tarvilik summa.

“Väga pikalt ei võetud mesindust kui majandusharu, peeti hobiks. Aga ilmselt meedia tähelepanu juhtimine sellele, et mesilased ja muud tolmeldajad hakkavad kaduma, panigi riiki suunda muutma,” arvas Raimo Mihkelson, kes Lõpe külas Jaani talus toodab mahemett Aasa Mee kaubamärgi all.

Mesilindude korjeala jääb külakeskusest ja intensiivsest põllumajandusest eemale metsade-rabade vahele. Sellepärast asuvad tarud talust enamasti nelja kilomeetri kaugusel ja grupiti üksteisest keskeltläbi kolme kilomeetri kaugusel, nii et mesinik teeb nende vahel päevas 20–25kilomeetrise ringi. Vastupidi levinud arusaamale, et suurtootja läheduses pole võimalik mesilasi pidada, kiitis Jaani talu ­peremees osaühingut Lõpe Agro ja eriti selle taimekasvatusjuhti Vello Simmulmanni kooskõlastatud tegevuse ja talupojatarkusest tuleneva suhtumise eest.

Mihkelsoni arvates ei pea riik mesinike kõiki kulutusi katma, aga hea on, kui toetust jagub kas lisasöödaks vajaliku suhkru või tarude vahet sõitmisele kuluva kütuse eest maksmiseks. Isa ja vanaisa järel kolmandat põlve mesinikul suurendab meetootmise kulusid võitlus karuga, kelle magusahimu aitab tõrjuda elektrikarjus, mille akusid tuleb paari nädala tagant vahetada ja traadialust niita.