/nginx/o/2019/08/02/12428500t1h2c4f.jpg)
“Pilvelaamad, lumelagendikud, puitristid, kuusesalud. Ja mäed, mäed, mäed. Kaanel seisis nimi Ansel Adams, kriitpaber rudises sõrmede all. Lummavad halltoonid fotograafias on nagu klaveri klahvid muusikas: kõigile samad, aga vaid vähesed oskavad need kõlama panna. Meie rajad hakkasid lõikuma, kuni ma ei saanud tema kutset enam eirata,” märgib Kaupo Kikkas.
Pärnu uue kunsti muuseumis toimub sel pühapäeval kohtumine fotograafi ja kunstniku Kikkasega, kes räägib oma suve lõpuni avatud näitusel “Ansel” selle loomisest. Sotsiaalmeedias on ta poetanud, et plaanis eriline muusikaline üllatus.
“Esimest korda astusin Adamsi jälgedesse Ameerikas kaheksa aastat tagasi. Algul pidi retk kujunema austusavalduseks meistrile ja tema armastatud maastikele. Kuid ihaldades minna üha uuesti, otsides midagi, teadmata päriselt, mida, liikudes edasi kohast, kus Adams oli lõpetanud, algas minu tume ja isiklik teekond,” iseloomustab fotograaf.
“Mida teevad kanjonid ja kõrb inimesega, kelle silmad on harjunud metsa ja kõnnumaaga? Olin sisenenud looduse otsatusse katedraali. Mõtteliselt liitus rännakuga mulle väga oluline helilooja Arvo Pärt. Mu peas klaarus, kuidas tema muusika võiks välja näha puudes, liivas, kaljudes. Pingestatud tühjus tema helide vahel tõi vaikuse mu töödesse.
Minu “Ansel” on 500 miljonit aastat kestnud maastikud. Nad olid enne inimese saabumist. Nad jäävad pärast viimasegi lahkumist.”
Kikkase fotoväljapanek “Ansel” on üks osa rahvusvahelisest aktinäitusest “Mees, naine ja vabadus”. Kohtumine autoriga algab kell 14.
/nginx/o/2019/08/02/12428499t1h4871.jpg)
/nginx/o/2023/11/17/15727610t1hb508.jpg)