Toivo Ninnas: Nõudlik eestlane tahab vähem maksta ja rohkem saada
Tallinki nõukogu liige, Viikingi ainuomanik, kunagine laevakapten

Toivo Ninnas tunneb 1993. aastal Pärnu merekooli ühiselamust ja sööklast ümber ehitatud Viikingi hotelli üle silmanähtavalt uhkust.

FOTO: Mailiis Ollino

Toivo Ninnast teab laiem avalikkus Eesti Merelaevanduse ja Tallinki pikaaegse juhi ja omanikuna, vaid vähesed seostavad teda suvepealinna Viikingi spaahotelliga, mida kunagine laevakapten peab aga praegu oma südameasjaks.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Kapten Ninnasel on seljataga nii pikk ja põnev elu, et ei teagi kohe, millest temaga jutuajamist alustada. Kohtume tema meeliskohas – Viikingi esimese korruse baaris –, kus enne selle avamist on mõnus juttu ajada. Ta on kutsunud kohale kauase tegevdirektori Kairi Lusiku, keda peab enda paremaks käeks, et naine teeks ajakirjanikule väikese majatuuri.

1993. aastal Pärnu merekooli ühiselamust ja sööklast ümber ehitatud hoonet on nüüdseks ­korduvalt ümber tehtud ja enam pole laieneda kuhugi. See-eest on nüüd tegemist igati nüüdisaegse kompleksiga, kus taastusravi kõrval saab meelt lahutada ainulaadses veekeskuses. Ninnas on selle kõige üle silmanähtavalt uhke.

Alustame sellest, kuidas teist meremees sai. Kas oli lapsepõlveunistus nagu paljudel väikestel poistel?

Ei olnud. Meremees sai minust juhuse tõttu. Olen täitsa maapoiss, pärit Haapsalu lähedalt Käpla külast­. Isa tahtis, et läheksin pärast Haapsalu keskkooli lõpetamist Tallinna polütehnilisse instituuti ehitusinseneriks õppima.

Ise soovisin hoopis Tartusse matemaatikat õppima minna. Isa laitis selle maha, öeldes, et kõik suured avastused sel alal on juba ammu tehtud ja ainus võimalus on pärast lõpetamist kooli õpetajaks minna. Ta töötas ehitusinseneri kohusetäitjana, kuna tal polnud kõrgemat haridust, eks sealt see soov tulnud.

Peres kasvas palju lapsi ja majanduslik seis ei olnud kuigi hea. Ema suri, kui olin kaheksane, ja isa võttis uue naise, nii et kokku oli tal kuus last. Põhiliselt kasvatasid meid vanaema ja vanaisa.

Teine valik oleks mul olnud EPAsse (Eesti põllumajanduse akadeemia) põllumajandust õppima minna, aga läksin hoopis Tallinna merekooli laevajuhtimisse, ehkki merega polnud mul mingit pistmist. Tegu oli toona sõjaväestatud õppeasutusega, kus vastav kord ja prii ülalpidamine, mis polnud vähetähtis. Nagu seegi, et kui lõpetasid, said ohvitseri auastme ega pidanud sõjaväkke minema.

Tagasi üles