Lindikad avavad kontsertidega oma koduõued

Kaluriküla koduõuekontsertide eestvedajad Merle Jantson (vasakult), Ilona Laur ja Haidi Väljas. Foto: Mailiis Ollino

Lipendava tapeedi sündroom: “haigus”, mille korral me ei märka oma elutoa nurgas lipendavat tapeeditükki. See lihtsalt on olemas. Külalisele jääb see aga kohe silma. Miks?

“Kui Lindi inimene ehitab uue maja, ei paiguta ta tohutult suuri aknaid mere poole. Sest meri ei ole väärtus omaette,” tõi võrdluseks Lindi küla elanik ja kultuurikorraldaja Merle Jantson, märkides: nii nagu ei näe perenaine seda lipendavat tükki, ei pruugi põline lindikas mõista kaluriküla väärtust. Seda, mille nimel paljud sütel kõnniksid.

“Siis tulin mina. Mujalt. Ja mõtlesin: oo, milline feng shui! Meri ja värske kala,” mäletab Jantson. “Ütlesin: kuulge, sõbrad, vaadake!” Just maal elatakse päriselu. Tähtis pole, kas jõutakse trollile, vaid kas õues sajab. “Me ei tegele siin pseudoprobleemidega.”

Sealkandis elab peresid, kes pärit kui raamatu lehekülgedelt. Nad tõusevad hommikul, panevad selga merereisiks sobivad rõivad ja istuvad paati. Sest pereisa peab kaluriametit. Aga leidub neidki, kes ei istu käsipõsakil ega vaata unistavalt vee poole, oodates merelt häid uudiseid. Kuigi iga pere on isemoodi pusletükk, moodustavad naabrid terviku, hoolides kodukandi käekäigust ja võttes ohjad enda kätte seal, kus tarvis. Vahel tähendab see koduõue avamist paarisajale võõrale.

Neli aastat korraldatud Lindi “Meie küla pidu”, mille ärajäämine tekitas inimestes kas pahameelt või küsimusi, oli korraldajate sõnutsi asjade loomulik kulg. Suurüritust säravate silmadega korraldanud kohalikud olid ühel hetkel tühjad nii ideedest kui energiast. Sellistel juhtudel vaadatakse olukorrale otsa. “Sa teed üritust edasi kas rutiini peal, avades Exceli tabeli, või jääd ausaks nii enda kui publiku vastu,” rääkis Jantson, uskudes kindlameelselt, et ürituse korraldamine peab olema tahtmise küsimus.