Kas Pärnu saab laste jõhkrutsemisele piiri panna?

Foto: Andres G. Adamson

See mõte kuklas, oleme viimase aasta ja isegi pikema aja jooksul kirjutanud eri artikleid. Teinud intervjuusid, probleemlugusid, kutsunud kogukonnafestivalile kokku asjatundjad, külastanud trellide taga viibivaid pussitajaidki, rääkinud vanglapsühholoogiga. Nendest kajastustest on kõlama jäänud, et puntrasse sattunud lapsi ja peresid ei saa tembeldada lihtsalt halbadeks, vaid tuleb leida moodused aidata.

Juhtum, mis lõppes noore elu kaotusega, on traagiline, šokeeriv ja tuletab meelde, et sõnadest tuleb jõuda kaugemale. Iga Pärnu inimene – nii laps kui täiskasvanu – saab anda panuse, sekkudes või teatades numbril 112, kui näeb pealt vägivalda. Hädas lastest, kelle alla kuuluvad needki, kes võivad kujutada ohtu teistele, saab teada anda lasteabi telefonil 116 111 või veebivestluses. Omavalitsus ja riigi saavad põhjalikult otsa vaadata pakutavatele teenustele. Kas need jõuavad küllalt kiiresti õigete inimesteni? Kas need on tõhusad? Kas rahastusest kättesaadavuse tagamiseks piisab?

Kogusime kokku hulga meie veergudel varem avaldatud spetsialistide mõtteid, mis aitavad osalistel puntra lahtiharutamisega edasi minna.