Lauri Habakuk: S*tt ja kusi

Pärnu kesklinna silla lähistele Jaansoni terviseraja äärde asetati traagiliselt hukkunud poisi mälestuseks küünlad.

FOTO: Pärnu Postimees

Ma ei taha vigiseda nagu mingi kibestunud vanamees, kelle arvates kõik on halvasti. Mõnele kolleegilegi mainisin, et kirjutan sel nädalal arvamuse positiivsel teemal. See oli minu kindel plaan. Ma lausa vajasin seda!

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Päris rusuv tunne oli, kui teisipäeval kirjutasin peagi tervet Eestit vapustanud traagilisest juhtumist. Pärast loo küljendamistki oli meel raske. Nagu õhtulgi. Ja öösel, kui mitu korda selle pärast ärkasin. Ega hommikul parem olnud. Ega nüüd.

Niisiis ei saa ma ikkagi jutustada meie idüllilise kuurortlinna parkide lilleilust ega suvepealinna kuumast rannamelust. Olukorra kirjeldamiseks on paslik kasutada Olavi Ruitlase värssi: “Siin on nii palju sitta ja nii palju kust, et selle välja saamiseks elust tuleb suuremaks raiuda ust.” Ainukese vahega, et ust, mida suuremaks raiuda, polegi. On päratu kõrge ja paks kivimüür.

Jah, seis on just nii s*tt. Ja kindlasti pole see meie tuleviku väetis. Nagu hiljutine vapustus näitas, on inimelu habras ja mingit tulevikku ei pruugi ollagi. Isegi halba mitte. Selle kõntsa (loe: kurjuse) sisse upume aga kõik koos, kui keegi vasarat ei haara ning pimeduse ja vihkamise jõule väljapääsuava ei lõhu.

Küsite: “Kes seda tegema peaks? Ja kuidas?” Head küsimused. Kes neile veel paremad ammendavad vastused annab, väärib Nobeli rahu­auhinda. Või isegi kahte.

Muidugi on probleemiga tegeldud. Aga kindlasti mitte küllalt. Kurvad juhtumid räägivad enda eest.

Tagasi üles