Lauri Habakuk: S*tt ja kusi

Pärnu kesklinna silla lähistele Jaansoni terviseraja äärde asetati traagiliselt hukkunud poisi mälestuseks küünlad.

FOTO: Pärnu Postimees

Ma ei taha vigiseda nagu mingi kibestunud vanamees, kelle arvates kõik on halvasti. Mõnele kolleegilegi mainisin, et kirjutan sel nädalal arvamuse positiivsel teemal. See oli minu kindel plaan. Ma lausa vajasin seda!

Päris rusuv tunne oli, kui teisipäeval kirjutasin peagi tervet Eestit vapustanud traagilisest juhtumist. Pärast loo küljendamistki oli meel raske. Nagu õhtulgi. Ja öösel, kui mitu korda selle pärast ärkasin. Ega hommikul parem olnud. Ega nüüd.

Niisiis ei saa ma ikkagi jutustada meie idüllilise kuurortlinna parkide lilleilust ega suvepealinna kuumast rannamelust. Olukorra kirjeldamiseks on paslik kasutada Olavi Ruitlase värssi: “Siin on nii palju sitta ja nii palju kust, et selle välja saamiseks elust tuleb suuremaks raiuda ust.” Ainukese vahega, et ust, mida suuremaks raiuda, polegi. On päratu kõrge ja paks kivimüür.

Jah, seis on just nii s*tt. Ja kindlasti pole see meie tuleviku väetis. Nagu hiljutine vapustus näitas, on inimelu habras ja mingit tulevikku ei pruugi ollagi. Isegi halba mitte. Selle kõntsa (loe: kurjuse) sisse upume aga kõik koos, kui keegi vasarat ei haara ning pimeduse ja vihkamise jõule väljapääsuava ei lõhu.

Küsite: “Kes seda tegema peaks? Ja kuidas?” Head küsimused. Kes neile veel paremad ammendavad vastused annab, väärib Nobeli rahu­auhinda. Või isegi kahte.

Muidugi on probleemiga tegeldud. Aga kindlasti mitte küllalt. Kurvad juhtumid räägivad enda eest.

Tunamullu sügisel kirjutas Pärnu Postimees, kuidas seal­samas Jaansoni rajal, kus eelmisel nädalal said rusika- ja põlvehoobid saatuslikuks 13aastasele poisile, peksid kaheksa ala­ealist 15aastast poissi nii rängalt, et tal tekkis ajupõrutus ja juhtunust mälukaotus. Vägivallajuhtumeid on ette tulnud rohkemgi. Küll on välkunud rusikad, küll noad.

Politsei lahendas juhtumi kuu ajaga. Kiiresti on politsei ja prokuratuur tegutsenud nüüdki. Politsei tabas pärast 30. juuli peksmist nii kahtlusaluse kui tunnistajad mõne tunniga. Nagu alaealistega seotud juhtumite puhul ikka, ei tule see­kordki kohut kaua oodata.

Vägivald sünnitab vägivalda. Niisiis, kui seda näete – vahet pole, kas keegi peksab eakaaslast, oma last või keda iganes –, kutsuge abi, helistades numbril 112.

Sellegipoolest olen palju kuulnud linlasi küsimas, miks politsei midagi ei tee. Miks politsei nende lastega midagi ette ei võta?

Kui laps satub politsei ja prokuratuuri vaatevälja, on ilmselgelt kusagil midagi juba valesti läinud. Ühes nendega peavad eri ametid, sealhulgas linnade-valdade lastekaitse- ja noorsootöötajad tegema tihedat võrgustikutööd.

On paratamatus, et ühiskonnas leidub neid, kellele kuningate kuningas kulbiga mõistust anda ei raatsinud ja lusikaski oli sel päeval juhuslikult põue­taskust välja vupsanud. Mõnel on jälle väga palju potentsiaali, aga nemad sünnivad perre, kus sellele nagu muuseas vesi peale tõmmatakse. Inimene on keeruline sotsiaalne olend ja muidugi võib olla veel must­miljon põhjust, miks laps trennis või mõnes ringis käimise asemel suitsetab, joob, peksab ja varastab.

Nad on aga olemas ja me peame aitama nad (tagasi) ühiskonda.

Mis võluvitsa politseinikud nende puhul kasutama peaksid? Bussiga Jaansoni rajal kurikuulsate garaažide juures peatuma, kongi lapsi täis laduma ja nad seejärel kõrvaldama? Või neid peksma, nagu soovitab ühismeedias mõnigi täiskasvanu? On ju nende arust probleemsed noored “vabakasvatuse” vili ja põhjustatud sellest, et nüüdisajal vaadatakse oma võsukesi nüpeldavatele vanematele enamasti viltu.

Tegelikult ei taha ju laps normaalseks arenguks peksu. Ta vajab tähelepanu, hoolt, armastust.

Muidugi tuleb kasutada kõige karmimaid seaduslikke meetmeid, kui temast on saanud retsidivist ja ta kujutab endast teistele ohtu.

Vägivald sünnitab aga vägivalda. Niisiis, kui seda näete – vahet pole, kas keegi peksab eakaaslast, oma last või keda iganes –, kutsuge abi, helistades numbril 112.

Tagasi üles