Värvikuulid pakuvad ühele lõbu, teisele õudusunenägu

Sõpradest said lahingu­väljal vaenlased. Foto: Erakogu

Veedame koos sõpradega kauni suveõhtu vanas õlletehases, seljas tunked ja käes relvad, mille balloonid sisaldavad paarisada rohelist värvikuuli. Oleme valmis semud kaheks jagama ja neljakorruselisse päevinäinud majja üksteise pihta tulistama minema ehk asuma paintball’i mängima. Sõbrad on ekstaasis ja väidavad, et see on lõbus. Kahtlen. Naeratan närviliselt, et mitte liiga hirmunud paista.

“Teeme nii, et endine ajateenija Eerik ja tegevväelane Johann on kaptenid,” pakub Elsa, kellest hiljem sai minu liitlane. Mõlemasse meeskonda kuulub kuus liiget.

Esimese proovimängu teeme vaid ühel korrusel, et lähemalt tutvuda relvade, sihtimise ja, kui hästi läheb, siis pihtasaamisega. Meie Tegevväelase-nimelises tiimis leidub nii hulljulgeid, kes turvalise varje tagant tasapisi vaenlastele lähemale sibavad, kui minusuguseid, kel peas mõte, miks ma ometi selle naljaga kaasa läksin.