Pildid: Lihula mõisamäel õitsesid taas tikitud lilled

Lihula lillkirja üheksanda festivali puhul ilmestas mõisahäärberi suur ja lilltikandimustriline plakat ning riigi- ja iidse linna lipu kõrval lehvis Lääneranna valla lipp: valge kotkas taevasinisel põhjal.

Häärberi kogunes Eesti vaimse kultuuripärandi nimekirja kantud lilltikandile pühendatud peole poolsada huvilist, kellele ütles avasõnad Lihula lilltikandi seltsi juhatuse liige Urve Selberg. Ta juhtis tähelepanu Läänemaa kihelkonna tekkide näitusele. Villasele riidele tikitud ainukordsed tekid olid näitusele toodud muuseumidest ja erakogudest.

Koostöös Lihula muuseumiga toimuval festivalil jalutasid huvilised hiljuti avatud ekspositsiooniruumides, kus väljas on piirkonnale omased patsulapilised ja lilltikandis tekid ning rahvariided.

Sellest, kuidas kasutada rahvuslikku tööd käsitööõpetuse ainekavas, rääkis Heli Esko, kes kandis gümnaasiumiõpingute ajal valmistatud rahvariidekomplekti ja on koostanud koolidele rahvakunsti õpetamise materjali. Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia magistritööd koostades koges kõneleja, et rahvusliku käsitöö õpetamine oleneb õpetajate entusiasmist, huvist ja teadmistest.

Õpetajatele koostatud ideekaarte, õpilastele sõnastatud tööjuhiseid ja kogumisse lisatud näidisesemete kirjeldusi täiendas Esko mänguga “Tunne Lihula lilltikandit” ja laiapõhjalise kultuuritausta tundmiseks koostas küsimusmängu “Kas tead?”.

“Pärimust ja rahvakunsti tuleks koolides rohkem õpetada ja seda enda ellu tuua, sest selles peitub vägi,” rõhutas Esko, kes töötab algklassi- ja kunstiõpetajana.

Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud, Tõstamaal Anu Randmaa juhendamisel käsitöökoolis käinud ja Jaapanis teadmisi täiendanud Liis Luhamaa kandis lapilist Lihula seelikut ja tekitas lilltikandile pühendunutes elevust, süüvides 1880. aastasse, mil telgedel kootigi vaid lapilisi seelikuid.

“Roosid elavad ja õilmitsevad, neid kantakse ja tuntakse palju,” sõnas Luhamaa, kes selgitas lapilise seeliku kudumise võtteid lõnga värvimisest mustriloogikani ja väitis, et selline kudumistehnika on Euroopas ainulaadne.

Lihula raamatukogu töötaja Ulvi Põhako mainis, et tulevast nädalast näeb seal nii Liisi lapilist seelikut kui ka seda mustrit, mille järgi ta oma magistritöö tegi seni põhjalikult uurimata valdkonnas.

Lihulast pärit ja ehtekunstnikuna tuntud Jüri Urb oli välja sättinud Läänemaale omased silmadega preesid ja hõbedast kodarrahad, kodukoha temaatikast ainest saanud ehted ning Lihula lilltikandist inspireeritud lilleõied, mida saab kas kanda kõrvas, panna kaelaketi külge või kanda käevõruna.

Milline neist hõbeõitest saab täna auhinnaks parimale Lihula lilltikandi tikkijale, selgub õhtul.

Tagasi üles