Peeter Krimm: Libarotid luusivad ringi

Peeter Krimm. Foto: PP

Mõni aasta tagasi sehkendasin õhtuhämaruses oma tagahoovis, kui märkasin viisakat autot sõitmas naaberfirma tagaõuele. Uudistama läinud, leidsin viisaka mehe, viisakalt riides, upitamas oma pisikest prügikotikest konteinerisse. Olin higises T-särgis ja räbaldunud teksadega. Ilmselt ehmatasin enda koleda välimusega korraliku inimese ära, sest ta põgenes paaniliselt.

Nuputasin seejärel, kuidas on võimalik, et mees valib aega ja sõidab autoga kuhugi, et õnnetust kotikesest vabaneda. Ainuvõimalik lahendus on see, et hämaruse tulles toimub muteerumine rotiks, siiski mitte väliselt, vaid seesmiselt.

Arvatavasti on igaühel meist mõni samalaadne näide kaaskodaniku muteerumisest olemas. Tagantjärele kahetsen enda leebet suhtumist, isegi autonumbrit ei suutnud meelde jätta, pildistamise võimalus puudus nagunii.

Rottide kombed

Autonumbri suutsin meelde jätta sel kevadel, kui kesköö paiku üritas mustlane kaubikusse laadida mu tagahoovist vanu raudtorusid, valvuriks kaasas 10–12aastane paksukesest tütar. Tõsi, mustlane tegi oma tööd lohakalt, sest lubas minusuguse kiskja endale otse selja taha. Kuigi olin seekord paremini riietatud, toimus paaniline põgenemine ikkagi.

Selle loo puhul on märkimisväärne esiteks politsei vastus minu avaldusele: “Sellise numbrimärgiga seda marki kaubikut pole olemas.” Aga number polnud ju ise tehtud, järelikult pärines kuskilt. Teiseks tütre roll ehk korralik libarott hoolitseb järelkasvu eest. Politseist saan tegelikult aru: kedagi ei tapetud, miljonit ei röövitud, ei röövitud isegi ühtegi toru, seega pole kuritegu toimunudki ja minu avaldus puhas naljanumber.

Suvel kadus mu linnakodu kuuseheki “hambaaugust” kolm põlvekõrgust prisket taime, maast väljatõmmatuna. Niimoodi nad vaevalt kasvama lähevad, muidu võiks veel mõelda, et paljal põllul uue maja ostnu soovis endale kõrghaljastust, olgugi et 50 aasta pärast. Supiks kuused vaevalt kõlbavad. Inimesele. Aga rotile?

Kuuserotid

Mu metsatukast võtab igal aastal jalad alla neli–viis jõulukuuske. Huvitav on, et näiteks neljameetrine kuusk võetakse rinnakõrguselt maha kirvega. Kulla rotiajud, seda tööd on kordi lihtsam teha käsisaega. Praegu on mul jõulukuuski vähe, mõne aasta pärast tuhandeid, arvestage sellega.

Paar päeva tagasi olin pilkases pimeduses “kükloobi” valgel kirvest välgutanud paar tundi, kui mu kõrvalisele metsateele auto pööras. Nähes seal juba kedagi ees, mõeldi mõne hetke, ilmselt, et “ehk on kolleeg, läheks küsiks, mitu kuuske said”, aga siiski anti vihaselt gaasi tagasi tuldud teed. Eksinu oleks juurde tulnud või edasi sõitnud. Järelikult teati täpselt, kuhu tulla.

Ei saa öelda, et mul siltidest ja keelumärkidest tee ääres puudu oleks. Pealegi on autotulede valgel hästi näha, et iga taime latv on võõbatud helesinise repellendiga, kaigas püsti juures. Taipasin, et kuuserotti see ei peata. Ta on valmis autoga maha sõitma rohkem raha, kui see õnnetu kuusk maksab, aga tal on seda vaja teha, nagu pärisrotilgi on tarvis kogu aeg närida, sest hambad kasvavad vahetpidamata.

Polnud minagi tol päeval külaliste vastuvõtuks valmis. Järgmisel olin. Veetsin pika päeva sportlikult, kandes vööl üheksamillimeetrist Magnumit. Raske raud oli ebamugav, tirides pidevalt tööriistavööd ja pükse alla ja – mis kõige hullem – ühtegi külalist ei tulnudki.

Olin mõelnud, et võin ju kuuseroti rajalt maha võtta ja politsei kutsuda. Mida politseionu teeks? Sisuliselt viibutaks näppu. Pealegi tuleks oodata, kuni korravalvur kolkakülla jõuab, kui üldse jõuab. Oodates võib rott lobisemishimuliseks muutuda ja teda peaks vaigistama. Selle eest saaksin karistada.

Palju lihtsam ja kiirem on paigaldada rotile korralik tinakompress, lüüa palgikonks külge ja lohistada metsa keskele kõrgete tormimurrukändude vahele, kus on loomade meelispaigad. See oleks minu jõulukink rebastele, kährikupaarile ja enda lemmikule ilvesepoisile. Piduroog säiliks jaheda ilmaga nagu külmkapis, kena nosimist pikaks ajaks. Kevadel hilbud ja kondid lõkkesse, lapsed jääksid mäletama, et issi läks kuuske tooma. Kahju, et lapsed ei saa teada, et issi läks õilsal eesmärgil jõulukingiks. Ja äkki nad ise ei kasvagi “libadeks”?

Jumala loomad on siin taeva all ühtmoodi kõik. Kuna metsatukk asub Võlla külas, ei teeks selline tegu küla nimelegi häbi.

Jõhkard

Ilmselt oli lugupeetud Mark Soosaarel aastapäevad tagasi õigus, kui ta mind Leningradi metsaakadeemias kasvatatud vanemateta jõhkardiks nimetas. Kuigi tollasele diagnoosile (vihkab vanu puid, inimesi ja loomi) vaidleks vastu, sest nimekirjast puudub ainuke ja õige liik: libarotid.

Eks leidu seda tõugu poliitikutegi hulgas, aeg-ajalt ju laksatab mõni lõks kinni. Vanemaid, jah, on mul olnud tõesti ainult kaks, needki polnud rotid.

Ausalt öeldes tunnen ennast süüdlasena sellepärast, et olen siin pärisrottide sugu halvustanud. Nagu kevadel metsas täheldasin, on rotid väga korralikud loomad, kes männitaime otsast otsani ära söövad. See on 20 korda targem tegu kui jäneste ja hiirte meetod tõmmata juure ümber ainult tappev ring. Seejuures teevad rotid imeliselt filigraanset tööd: okkad nokitakse ükshaaval maha ja koor pannakse nahka, seda isegi kahemeetrise püsti seisva männi puhul.

Samal ajal ei karda pärisrott vastu astuda pattu teinud suguvennale: kõri näritakse läbi ja sellega on küsimus üheselt ja lõplikult lahendatud.

Libarottide tegemiste kategooriasse mahuvad lahedalt hiljutised leheveergudel kajastunud uudised Sauga ja Raeküla eraprügimägedest ning grafititest.

Üldjuhul on sellistel tegudel alati pealtnägijaid või vähemalt arvajaid. Iseasi, kas neil-meil jätkub kodanikujulgust sekkuda.