Puust ja punaseks: lemmiklooma kiibistamine on vastutustundlik tegu

Mikrokiip paigaldatakse looma turjale vasakule küljele naha alla, kiipida võib lemmikuid juba varasest east.

FOTO: Liis Treimann

Eesti loomakaitse selts kutsub üles kõiki loomaomanikke oma koeri, kasse, tuhkruid ja küülikuid kiipima ja registreerima, kuna kiip võib aidata putku pannud lemmiklooma koju tagasi. Samuti palub ühing kontrollida üle, kas kiip töötab ja kas see on üleriigilistesse registritesse kantud.

Hoolimata kiibistamis- ja registreerimiskohustusest mitmes omavalitsuses, jõuab varjupaika ja muudesse loomi aitavatesse organisatsioonidesse endiselt väga palju neljajalgseid, kellel puudub kiip või see küll eksisteerib, kuid omaniku andmed on jäetud registrisse kandmata.

“Põhjusi, miks loomaomanikud oma lemmikut ei kiibi ega registreeri, on mitu. Mõni leiab, et see ei ole vajalik, kuna tema loom ei käi väljas. Mõni kardab, et kiibi abil saab teda jälgida. Ekslikult arvatakse ka, et see on loomale ohtlik. Kahjuks leidub inimesi, kel ongi oma loomast ükskõik. Kõik need põhjused on absurdsed, sest ükski neist ei vasta tõele ja loomulikult inimesel, kellel on oma lemmikust ükskõik, ei tohikski kodus looma olla,” kommenteeris Eesti loomakaitse seltsi otsese abistamise juht Margit Midro.

Selle kohta, kui palju Pärnu varjupaika sattunud lemmikutest on kiibistatud, juhataja Seyle Jussil otsene statistika puudub. Küll aga on märgatav vahe kasside ja koerte kiibistamises.

“Kodust jooksu pannud ja varjupaika sattunud koertest on tänapäeval suurem osa kiibistatud, kassidest kahjuks väga väike osa,” tõdes pea kaks aastat kohalikku varjupaika juhtinud Juss. Vastupidi koertele käib suur osa kassidest vabalt.

“Sageli esineb olukordi, kui loom on kiibistatud, ent kiipi pole registrisse kantud,” nentis varjupaiga juhataja. Sellisel moel pole aga looma turjal naha all paiknevast mikrokiibist mingit kasu, sest omaniku andmeid ei õnnestu kiibilugejaga tuvastada.

Pärnu varjupaigast lähevad kodu leidnud koerad-kassid uude elukohta kiibituna. Kui varjupaika on sattunud kiibistamata lemmik, kelle omanik õnnestub siiski leida, paigaldatakse kiip veterinaari tööajal koju naasvatele neljajalgsetelegi, kui need on pärit piirkonnast, kus eeskiri nii ette näeb.

Leitud looma omaniku tuvastamist lihtsustab kiibilugeja abil saadav info: selleks peab omanik olema andmed lemmikloomaregistrisse sisestanud.

FOTO: Liis Treimann

Pärnu linnas ja Tori vallas on koerte kiibistamine ja registrisse kandmine kohustuslik, kasside puhul on see mõlemas omavalitsuses soovituslik. Kihnu vallas on kiibistamine ja registreerimine kohustuslik kõikide loomade puhul. Saarde vallas nõutakse koertel omaniku andmetega kaelarihma või tätoveeringut, kasside kohta regulatsioon puudub. Häädemeeste vallas nõutakse koera kandmist Häädemeeste valla koerte registrisse, kasside suhtes ettekirjutusi pole. Põhja-Pärnumaa ja Lääneranna vallal ühtne lemmikloomapidamise eeskiri seni puudub.

Piirkonnas, kus kiibistama ei pea, saab varjupaik protseduuri loomaomanikule vaid soovitada.

Pärnu varjupaigas saab lemmikuid kiibistada ja registrisse kanda kümne euro eest. Kiire ja loomale valutu protseduuri tegemiseks tuleb aeg telefoni teel kokku leppida.

Leitud looma omaniku tuvastamist lihtsustab kiibilugeja abil saadav info: selleks peab omanik olema andmed lemmikloomaregistrisse sisestanud.

FOTO: Liis Treimann

Viis olulist põhjust, miks looma kiibistada ja registreerida

1. Kiibistamine ja registreerimine toob lemmiklooma koju tagasi.
Kui loomal on kiip ja ta on kantud registrisse, leitakse varjupaika toodud looma omanik kiiresti. Peale varjupaiga saavad kiipi kontrollida veterinaarkliinikud ja muud loomakaitseorganisatsioonid. Tõenäosus, et neljajalgne sõber jõuab turvaliselt koju tagasi, on mitu korda suurem kui kiibi ja registreerimise puudumise korral.
Märgistada tuleb toaloomadki, kuna nad võivad juhuse tõttu välja hulkuma sattuda.
2. Mikrokiip ei kao kunagi ära.
Kaelarihm või selle külge riputatud ripats omaniku kontaktiga võib ära kukkuda või katki minna, sildil märgitud teave võib aga sootuks ära kuluda. Mikrokiip paigaldatakse looma naha alla, tavaliselt kaela vasakule küljele.
3. Kiip on turvaline nii loomale kui ka inimesele.
Peale selle, et lemmikloom jõuab kiibi abil tõenäolisemalt koju tagasi, on mikrokiip ohutu ka loomale endale. See ei tekita loomal ebamugavustunnet ega ole ohtlik tema tervisele. Kiibi paigaldamise protsess sarnaneb vaktsineerimisega. Ainus informatsioon, mida kiip endas kannab, on 11kohaline unikaalne numbrikombinatsioon. Kiibi abil ei ole võimalik määrata looma asukohta ega muul moel seda jälgida.
4. Registreeritud ja kiibistatud lemmiku omanikku õnnestub kergesti tuvastada.
Vaidluste ja varguse korral on mikrokiibi abil alati võimalik tuvastada lemmiklooma ametlik omanik.
5. Kiibistamine ja registreerimine annab ülevaate lemmikloomade arvust.
Kiibistamine võimaldab saada parema ülevaate lemmikloomade hulgast ja nende liikuvusest. Omavalitsustes tekib territooriumil peetavate kasside ja koerte kohta asjakohane ülevaade. On võimalus tuvastada ebaseaduslikke ja looma heaoluga mitte arvestavaid lemmikloomakasvandusi.
Lemmikloomaregister võimaldab tuvastada hulkuvate neljajalgsete probleemi olemasolu ja suurust konkreetses piirkonnas ning hinnata hulkuvate loomade probleemi lahendamiseks tehtud meetmete edukust.
Andmed: Eesti loomakaitse selts

Tagasi üles