Anne Aas: Mitte kunagi ei ole kellelgi õigust kedagi maha kanda

Anne Aas usub, et jõu aidata annab talle Jumal. Foto: Urmas Luik

Kohtume Pärnu Shalomi abikeskuse juhataja Anne Aasaga kunagises lastemajas Rääma tänaval. Enne kui alustame intervjuud, küsib Aas, kaval helk silmis, luba teha minuga üks mäng, ise samal ajal paberit tükkideks rebides. Lähen kaasa. Ta palub mul nimetada neli lähedast sõpra, kirjutab nende nimed eraldi paberitükkidele ja rullib kokku. Seejärel pean pimesi sealt ühe valima ja ütlema valitu perekonnanime. Tema lubab arvata eesnime. Ja arvabki!

Terve intervjuu olen kindel, et selle taga on Facebook. Aga lõpuks õnnestub mul välja pinnida tegelik konks. Ei pea sotsiaalmeedia sõbralistis tuulama ega nimesid pähe õppima. Kuna tegemist on võõra saladusega, siis ma seda ei reeda. Aga igal juhul oli see lõbus krutski. Intervjuu käigus joonistub välja, et just selline lõbus inimene Anne Aas ongi. Ta isegi ütleb, et huumorita elada ei suudaks.

Olete Pärnu Shalomi keskust juhatanud 25 aastat, algusest peale. Kuidas te selle koha saite?

1990. aastal tuli Pärnusse esimest korda “valge laev” (misjonilaev Shalom, A.K), mis tõi humanitaarabi ja head sõnumit. Ja nad käisid mitmel korral. Kui olid paar aastat käinud, tekkis laeva vastu võtnud inimestel mõte luua keskus, kuhu see abi kokku koguda. Et oleks parem jagada. Kirikutes hakkasid käima inimesed, keda nimetasime humanitaarabi-usklikeks. Need, kes tulid kirikusse seepärast, et anti midagi. Nähti, et abi vajavad ka teised, mitte ainult need, kes kirikus käivad. Ja loodigi Shalom. Seejärel oli vaja kedagi, kes keskust juhtima hakkaks.

Algul oli minu kõrval veel üks inimene, kellega kaks aastat vabatahtlikena koos töötasime. Üsna ruttu sai meile selgeks, et meie prioriteet on lapsed ja pered, ning humanitaarabi jagamise kõrval sai loodud Shalomi lastemaja.

Kui võrdlete praegust tegevust veerandsajanditaguse ajaga, millised on erinevused? Kas ja kuidas on muutunud abivajajad?

Suhtumine abivajajasse on muutunud. Meil on tihti selliseid lugusid, et keegi tahab annetada ja ütleb, et tahab, et see läheks õigele inimesele. Siis oleme mõelnud, et kes see vale inimene on. Siin ei saa niimoodi mõelda, ei saa vaadata palga suuruse järgi.

Piiblis on ju kirjas: kui näed, et kellelgi on abi vaja, siis mine ja aita. Ja nii, et midagi tagasi ei taha. Kindlasti sa saad, aga võib-olla kunagi hiljem ja hoopis teises vääringus.

Praegu on sotsiaalmeedias palju gruppe, kus endale tarbetud asjad saadetakse uuele ringile. Tihti on märgitud, et “saab see, kellel tõeliselt vaja”. Ei olegi aru saanud, kuidas see välja selgitatakse. Teie siis ei erista sedasi inimesi?

Üldiselt mitte. See on laste puhul nii ja ka täiskasvanute puhul, et kui sina usaldad, usaldatakse sind. Ja palju lihtsam on sel moel asju ajada.

Eristamine ei ole lihtne. See oli nii 25 aastat tagasi ja on praegugi. Eks palju oleme ämbrisse ka astunud.

Rääkige mõni nii-öelda ämber.

See selline naljakas lugu ei ole ... Poodi tuli üks härra ja küsis juhatajat, olin olemas. Mehe jutu järgi oli ta ema ära surnud. Panime selle inimese istuma, küünla põlema, küsisin, kas tahab juua. Kui äsja on tulnud selline sõnum, on inimene ju šokis.

Rääkisime umbes tund aega. Tal oli vaja raha bussipileti jaoks. Kui lõpuks jõudsime sinnamaale, et abikaasa tuleb nüüd ja viib ta bussijaama, ostab pileti, oli ta kolme minutiga läinud. Ta tegelikult lootis, et saab raha.

Meil on aga põhimõte, et meie raha ei anna. Võime osta pileti, süüa, muid asju. Oleme kuulnud, et ta on sellise jutuga mujalgi käinud. See on kurb selles mõttes, et surm on asi, millega ei peaks mängima.

Selliseid olukordi on, aga mitte kunagi ma ei eelda, et järgmine kord peaks taoline asi kohe pettus olema. Kunagi ei saa üldistada. Vahel kaastöötajad ikka küsivad naljaga, et “näita, kas sul on sinised silmad?”.