/nginx/o/2018/11/09/11561393t1h56d1.jpg)
/nginx/o/2017/09/07/7074831t1h4d28.jpg)
/nginx/o/2019/08/20/12481873t1he696.jpg)
Nipernaadi (Pääru Oja) naistest mõjub Kati (Ursula Ratasepp) kõige leebema ja tagashoidlikumana.
FOTO: Kevin Kohjus
Novell “Toomas Nipernaadi” on Eesti kirjanduse tüvitekst, aegumatu klassika, mis iga natukese aja tagant teatrilaval uues kuues ellu äratatakse. Nipernaadi nime on kuulnud nooremgi põlvkond, olemata August Gailiti 1928. aasta novelli lugenud. Romantiline rännumees mõjub kui kauge sugulane. Teame tema kohta põlvest põlve kandunud legende, ent igal suguvõsakokkutulekul esitleb ta end uuena.
Sel korral avaneb Nipernaadi äsja Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia (VKA) lavastaja eriala lõpetanud Peep Maasiku silme läbi mehena, kes pole üldsegi paha. Sest lugu naisi hullutavast luiskavast kratist, kellena rännumeest enamasti esitletakse, ei kõnetanud noort lavastajat.
Pärnakast dramaturgi Ott Kiluski sulest ja lavastaja ettekujutuse põhjal sündis Nipernaadi, kelles (üllatavalt) palju inimlikkust.
Kas siin mängivad kaasa draamateatri näitleja Pääru Oja meisterlik kehastus, Maasiku trikid või kompott tervikuna, aga talust tallu rändav Nipernaadi – pealtnäha libe sell ja rohkem päikesest-lilledest hooliv romantik – ei tekita vaatajas kordagi tülgastust. Tõsi, aeg-ajalt tekib tahtmine püsti tõusta ja mehele peale käratada: “Lõpeta! Jäta see keerutamine! Räägi tõsiselt!” Kuid vaatajas tekib äratundmine: vastas on inimene oma vigade, murede, häbi ja unistustega.
