Lavastaja Peep Maasik: Mulle kui inimesele on see tükk väga oluline

Kevadel Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud 27aastane lavastaja Peep Maasik usub, et August Gailit kõnetab oma loominguga eri põlvkondi. Foto: Kevin Kohjus/Temufi

Eelmise neljapäeva õhtupoolikul umbes veerand tundi enne “Toomas Nipernaadi” suvelavastuse algust Tori Linnamehe puhkekeskuse tiigi ääres märkan helkurvestis parkimiskorrapidajana asjatamas pikka noormeest. Lähemale jõudnud, mõistan, et tegemist on Peep Maasiku – kohe algava tüki lavastajaga. Mõtlen endamisi: kas keegi jättis tulemata või on see TEMUFI-s (teatri-, muusika- ja filmiproduktsiooni mittetulundusühing) kombeks? Hiljem selgub: projektiteatris toimib rollivahetus.

Kolm tundi hiljem istun lavastaja, näitlejate Ursula Ratasepa (Kati) ja Pääru Ojaga (Nipernaadi) puhkekeskuse puhketoas, kus lahkame lavastuse alusnovelli ja August Gailiti loomingu aegumatust, kohamaagiat ja armastust.

Ursula, kõigepealt õnnesoovid (Ratasepp pälvis tänavu Kati rolli eest parima kõrvalosanäitleja tiitli, L.V.)! Tänasel etendusel kiirgas teist mängunaudingut. Milliste elementide koostöös see sünnib?

Ursula Ratasepp: Ma olen väga seda meelt, et lavastust peab olema tore teha. See ei tähenda, et üksteist kogu aeg kiidetakse. Proovisaalis võib olla kirglikke tülisid ja pisaraid. Kõik peavad end tundma vabalt, hoitu ja armastatuna. Just see on mulle muutunud viimastel aastatel oma töös kõige olulisemaks. Muidugi loevad materjal ja partnerid. Need kokku loovadki emotsiooni, mis valitseb proovisaalis ja tuleb pärast lavale kaasa.

Ma ei usu sellesse, et tükki tehakse, veri ninast väljas.

Etenduse eel kuulsin kiidusõnu. Paljudele on meeltmööda, et trupis teeb kaasa rohkesti noori. Mõni, neist, sealhulgas lavastaja Maasik, lõpetas Viljandi kultuuriakadeemia kevadel. Kuidas seesugune värske veri teie tükki või teatrit üldse rikastab?

Ratasepp: Mul oli hea meel kohtuda laval ja proovis noorte tegijatega. Just selle pärast, et indu ja õhinat jätkub kauem. Midagi ei ole teha, kooli ajal ja vahetult pärast kooli on noortes sisemine põlemine. Ja nende töö on sestap natuke erinev. Saali tulev energia loob midagi täiesti teistsugust kui repertuaariteatri enamik etendusi.

Kas värskeõhuetenduse tegemine käib näitlejal teistiti?

Ratasepp: Käib küll! Mis mulle väga meeldib, on lava avarus. Mängidki nii, et taevas on su kohal lahti. Tore on seegi, et nii näitleja kui publik saavad endale lubada valjemaid reaktsioone. Teatrisaalis hoiame end ikka vaos.

Suvelavastus etendub Linnamehe puhkekeskuse õuel teist suve. Peep, kas aasta hiljem tükini tagasi tulles pidasite vajalikuks teha muudatusi?

Peep Maasik: Taastusproovis tegime minimaalseid muudatusi. Jäime samma vakku. Aga tänavune esimene etendus: milline näitlejamäng, värskus ja kohalolu! Vaatasin, et vau! Mis toimub?! Seda oli metsikult ilus vaadata. Mulle kui inimesele on see tükk väga oluline.