Metsaalune punetab karuoti lemmikmarjadest

Hele-villkäpp pohlamarju uudistamas.

FOTO: Karl Adami

Palumetsad on ­üldiselt küllaltki liigivaesed ja ühetaolised paigad. Kaunid on need puistud enamasti suvel, eriti lõikuskuul, mil muidu rohepruuni keskkonda on pikitud mannaroosat kanarbiku näol, kontrastiks sinetavaid mustikaid ja punetavaid palukaid. Kuigi augustis kerkivad pähe kurvavõitu suvelõpumõtted, ootan igal aastal pohlaaega. ­Tänavu tasub pohlasõpradel rõõmustada, kuna marju jagub nii pidulauale kui metsaelanikele.

Harilik pohl on väike igihaljas puhmastaim, mis sageli katab suurt osa metsaalusest. Pohla ­vili aga on pisike mahlane mari, mis täisküpsuseni jõudnuna on ere- kuni tumepunane. Eestis kasvab pohl hästi õhustatud liiv- ja saviliivmullal. Ta on palumetsade ­karakterliik ja andnud nime oma kasvukoha metsatüübile, mis on parasvöötmes väga laialt levinud. Eestis on niisuguste metsade ­peamine puuliik harilik mänd. Sealsamas leidub mustikaidki.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Mustika ja pohla kasvunõudlus enamjaolt kattub, kuid pohl talub kergemini põuda, seepärast kasvab ta kuivemates männimetsades kui mustikas ja on valguslembesem. Sellegipoolest ei talu halbu ilmaolusid paluka õied ega marjad. Kuivadel raiesmikel teeb pohlale liiga kauakestev suvine põud, mille tõttu marjad tõmbuvad pruunikaks ja varisevad või jäävad kiduraks. Kuivus pikendab marjade valmimisaegagi paari nädala võrra. Just lagedatel rabaäärsetel raiesmikel varitseb pohlaõisi tihti öökülmaoht. Samuti ei talu pohlataimed tallamist ega marjakombainiga rappimist, ­mille järel võib järgmiste aastate saagikus väheneda.

Pohlataimed ei talu tallamist ega marjakombainiga rappimist.

FOTO: Karl Adami

Tagasi üles