Peeter Järvelaid: Salalepingute õppetunnid

Molotov-Ribbentropi pakti ja lisaprotokollide Nõukogude poole eksemplar.

FOTO: Fond Istoritšeskaja Pamjat

Minu kunagiste õpingukaaslaste seas Tartu ülikoolis oli mitu tulevast Eesti Vabariigi tuntud diplomaati, kellest ajaloodoktor Margus Laidre on kirja pannud toreda ülevaate, mis avab diplomaatia ajaloo telgitaguseid. Laidre raamatust jäi mulle meelde tsitaat: saadik on aus inimene, kes saadetakse teise riiki valetama. Kindlasti vajaks niisugune väide pikemat selgitust, aga mingi tõepõhi on sel kindlasti olemas.

Sellise väitega alustan selleks, et möönda: läbi ajaloo on vaid väike osa rahvusvahelistest kokkulepetest olnud avalik või mingis suuremas osas avalik. Väga suur osa riikidevahelistest lepingutest on alati põhinenud kas riikide eesotsas olijate omavahelisel läbisaamisel, mis on andnud lisakindlust paberil kirjapandule. Või ongi kohe lepingute alla- kirjutamise hetkest vaid väga vähestele nägemiseks ja rändavad riikide välisteenistuste kõige salajasematesse arhiividesse hoiule.

Kui sageli tavatsetakse öelda, et heal lapsel mitu nime, siis lepingut, mis mõjutas kogu Euroopat, nimetavad ajaloolased sageli Hitleri-Stalini paktiks, aga nii samuti tollaste välisministrite nimede järgi Molotovi-Ribbentropi paktiks.

Sellel Eesti ajalugu nii karmilt puudutanud lepingul, mille Saksamaa ja NSV Liit sõlmisid 23. augustil 1939 ehk 80 aastat tagasi, oli suhteliselt üldsõnaline põhileping, kuid Euroopale kõige raskemaid tagajärgi toonud kokkulepped tollase Euroopa diktaatorite vahel olid kirja pandud üldiselt lühikeses salalepingus.

Siin ei saa öelda, et kurat on alati peidus pisiasjades, sest 1939 tõmbasid kaks diktaatorit lausa rasvase pliiatsiga Euroopa kaardile uued piirid ja lisasid nende “mõjusfääride” kaardile isegi oma allkirja.

Kõik, mis pärast seda kokkulepet juhtus, oli juba käsutäitjatele täideviimiseks ja selle plaani realiseerimist nimetatakse ajaloos üldiselt teiseks maailmasõjaks. NSV Liidu – Saksamaa pakt oli ilmasõja süütenöör.

Tagasi üles