Urmas Vahur: Lahkusin töölt tühjade taskutega, läbipõletatu ja avalikult häbistatuna

“Kuresele sattusin esimest korda 1980. aastate keskel ja see inimtühi muinaküla oma ürgusega võlus mind,” ütleb Urmas Vahur, kes on loopealsete taastamisele pühendanud inimpõlvepikkuse aja.

FOTO: Mailiis Ollino

Kunagise tuntuima ja vihatuima looduskaitseinspektori Urmas Vahuri elust võiks kirjutada seiklusfilmi stsenaariumi, mis lõpeb Eesti Euroopa Liitu astumise aastaga, kui kahe poisslapse eesnimega mees kirjutas keskkonnaameti juhatajale lahkumisavalduse ja oma põhimõtteid tuulelipuks muutmata mattis ennast seejärel Kuresele. Inimtühjaks jäänud muinaskülla, läbi mille kulges Tallinna–Lihula kaubatee ja kus maapõue leidude järgi elati 4000 aastat tagasi.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Paemurdmisega rikkaks saanud külas on Vahur ladunud koos abilistega üles kaheksa kilomeetrit kiviaedu, talgulistega raiunud kadastikust ja metsast välja taluasemeid ning avastanud linnusekohti ja kivikalmeid, rentinud ala hooldama lihaveised ja vedanud huntide isu taltsutavaid elektrikarjusega piirdeaedu justkui Põrgupõhja Jürka, kes tahtis tööd rabades õndsaks saada.

Kurese Urmas, nagu teda kutsutakse, saavutas eesmärgi, kui kultuuriminister Indrek Saar kirjutas aasta tagasi, 28. augustil 2018 alla käskkirjale, mis tunnistab Kurese ja Kibura küla 24 mälestist arheoloogiapärandiks ja kinnitab nende ümber ligemale 900 hektari suuruse kaitsevööndi.

Inimpõlve jooksul on Urmas Vahurist saanud Mandri-Eesti suurima alvari ja Põhja-Euroopa suurima puisniidu pärandalade taastamise ning hoolduse korraldaja, kes toimetab oma muinasmaal ja avastab aina uusi väärtusi.

Tagasi üles