Kristo Niglas: Aabitsa ja kasvamise järjepidevus

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Mõni raamat võiks igavesti jääda paberkandjale. Näiteks aabits.
Mõni raamat võiks igavesti jääda paberkandjale. Näiteks aabits. Foto: Urmas Luik

Homme, 1. septembril saab 19 aastat sellest, kui sain Ammende Villa aias oma esimese kooliõpiku – aabitsa, milles peategelasteks päkapikud Aadam ja Anna. Suur oli mu üllatus, kui nägin, et samasuguse aabitsa sai endale möödunud aastal esimesse klassi läinud tüdruk.

Esimeses klassijuhatajatunnis pärast aktust sõnas õpetaja, et siin olijatest pole ilmselt keegi sellise raamatuga kokku puutunud. Kuid ta eksis, minul oli see aabits kodus olemas.

Igal aastal alustab üle Eesti järjekordne lend kooliuusikuid. Huvitav, kas paarikümne aasta pärast on esimese kooliõpiku auväärsel kohal endiselt füüsilisel kujul aabits või on kõik digitaliseerunud? Antakse kooli minnes digiekraaniga seade pihku ja soovitakse ilusat kooliteed?

Märksõnad

Tagasi üles