Ando Palginõmm: Ükski inimlik nõrkus pole mulle võõras

Ando Palginõmm naljatas Viljandimaal Karksi-Nuia külje all suvekodu hoovis pildistamise ajal, et oligi paras aeg pärast 56 aastat treenerina uus amet valida: hakata fotomodelliks.

FOTO: Mailiis Ollino

Ando Palginõmme tuleb jupp aega veenda, et teda intervjuuks nõusse saada. Muu hulgas ütleb ta, et leidub nii palju treenereid, kes võib-olla tunnevad, et neid märgatakse liiga vähe, kui jälle temast kirjutatakse. Alles suve alguses olid lehes uudised, kui teenekas kergejõustikutreener Jannseni preemia pälvis.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Pealegi pole Palginõmm enda arvates üldse huvitav persoon, kellest peaks kirjutama. Oli tal ju enne mullu pensionile jäämist tervelt 56 aastat üks ja sama amet.

“Aga just see ongi huvitav,” keelitan. “Näitab pühendumust.”

“Ei, see näitab, et mul pole olnud elus muid väljakutseid,” põrutab legendaarne noortetreener. Ta lisab, et see on märk liigsest mugavusest.

Ajakirjaniku ja fotograafi võtab Palginõmm ühes perega vastu aga äärmiselt soojalt. Lahkesti naeratades lehvitavad nad Viljandimaal Karksi-Nuia külje all suvekodu hoovist lähenevale autole.

“Ausalt öeldes on mul piinlik,” lausub intervjueeritav vahetult enne vestlust aias kohvilaua taha istudes. “Kõik teevad tööd,” vihjab ta jälle sellele, et neid, keda võiks usutleda, on teisigi.

Ilus majake on selles eeskujulikult niidetud muru ja rohke lilleiluga aias. Taamal paistab pisike saun, mille terrassi ees ilutseb ümmargune tiigike. Sauna najal ootab järjekordset järveleminekut spinning.

Väga kena paik on teil siin Karksi-Nuia külje all. Kuidas siia sattusite?

Meil oli enne teine maakodu, mille ostsin ammu, 1980. aastatel. See oli 1940. aastatel ehitatud talukoht Tõstamaa lähedal, kus peaaegu kogu aeg tuli käia tuld kustutamas, tööd oli nii palju. See oli ikkagi vana maja: küll logises siit, küll sealt. Ükspäev mõtlesime, et eesmärk ei ole ju käia seal tööd tegemas, vaid ikka aktiivselt puhkamas.

Müüsin selle talu maha ja ütlesin kolleegidele: “Vaadake mulle koht kuhugi järve äärde.” Kursusekaaslane teatas, et üks niisugune krunt on müügis. Tulime vaatama, rohi oli siiamaani. (Näitab käega maapinnast umbes poolteise meetri kõrgusele, L. H.). Vaatasin, et okei, siia annab suvekodu teha.

See oli umbes üheksa aastat tagasi.

Jah. Kui ma tööl käisin, sõitsin suviti siit iga päev Pärnusse. Hommikuti ja õhtuti tegin trenni. Siis tulin jälle siia tagasi.

Teie abikaasa enne mainis, et varem käis siinne elu teie töö järgi, kuid nüüd saate seda kaunist paika täiel rinnal nautida.

Ma ei kanna enam käekellagi. Kui kõhud on tühjad, siis sööme. Kui on uni, läheme magama.

Kui uskuda teie elulugu, alustasite sportimist poistekambast. See kõlab paraja juhusena.

Nagu minu abikaasa ütleb: “Juhuseid ei ole.”

Mul olid Tallinnas sugulased, kaks poissi. Üks oli minust kolm ja teine viis aastat vanem. Nad suvitasid meie juures. Minu isa oli Eesti Vabadusristi kavaler ja Ambla lähedal oli meil talu.

Nemad olid juba spordipoisid. Väiksemana mängisime metsa ääres luurekat ja muid selliseid mänge. Üksvahe ehitasime aga spordiväljaku. Meil oli maalapike, tegime sinna võrkpalliväljaku. Leidsime vana tennisevõrgu, see oli võrkpallivõrgu eest. Korvid panime püsti. Tegime kaugus- ja kõrgushüppe paiga.

Alevist tulid teised poisidki punti. Meie talu juures oli nagu keskus. Seal käis kõva andmine. Mind kamandas isa vahepeal tööle, teistel käis mäng edasi. Kui vabanesin, läksin jälle. Spordialge sain sealt. Muidugi vedas mul väga treenerite ja kehalise kasvatuse õpetajagagi.

Suved veetsin Võsul, kus minu õde oli õpetaja. Seal oli tugev kohalik võrkpallivõistkond. Seal mängisid nad kogu aeg puhkajate tiimiga, kuhu minagi kuulusin. Kui olin juba kooli lõpetanud, märkas mind seal Aleksander Rünk, Tartu riikliku ülikooli (TRÜ) võrkpallitreener. Kutsus mind kehakultuuri teaduskonda.

Õppisin ju võrkpallitreeneriks. Läks aga nii, et vigastasin õlga ega saanud enam mängida. Närvivalu oli nii suur, et kui ründelöögi ära lõin, olin oma pool minutit rivist väljas. Nii hakkasin võrkpalli kõrvalt Valter Kalami käe all ketast heitma. Omal käel olin seda poistekambas õppinud. Korra tulin ülikooli meistrikski, kui Kaupo Metsur ei võistelnud.

Kui palju on teie elukäiku mõjutanud see, kellega lapse- ja noorukieas lävisite?

Eks see ole andnud suuna kogu minu elule.

Paljud meie alevi poisid olid maaspordiühingu mõistes Eesti tasemel tegijad. Nii mõnigi oli viletsast, vaesest perest. Aga mingit viinavõtmist ega suitsutõmbamist ei olnud. Isegi peoriided polnud nii tähtsad kui spordivarustus. Hiina ketsid ja õige lõikega püksid olid kõige olulisemad.

Käisin korraga mitmes trennis. Mäletan, et õppimine oli vahel nii, et enne vene keele tundi küsisin klassikaaslaselt: “Räägi ruttu eesti keeles ära, millest seal juttu oli.” Kolme peale rääkisin ikka ära. (Muigab.) Nii et õppimine jäi seetõttu tagaplaanile, sport oli põhiline.

Viimasel ajal on päevakohased probleemsete noortekampadega seotud rängad juhtumid. Ehk olete mõelnud, mis võinuks minna teisiti, kui oleksite sattunud teistsugusesse punti?

Sel ajal selliseid punte polnud. Ei olnud joomist, suitsetamist ega midagi sellist.

Amblas oli kool, kus aastaga õpetati tüdrukuid arveametnikeks ja raamatupidajateks. Oli umbes 120 tüdrukut. Väikese alevi lõi see ikka keema. Kui oli peoõhtu, tulid poisid ratastega 30 kilomeetri raadiusest kohale. Eks seal ühiselamu ümber toimunud nii ühte kui teist. Nagu tedremäng. (Naerab.) Kukkede võitlus oli kõva.

Ehk, kui võideldi, siis tüdrukute pärast.

No tüdrukute pärast muidugi! Eks see kurja juur ole. Sõdugi peetakse naiste pärast.

Maatööd tegite noorena väga palju. Olnuks teil võimalik kõrvale hiilida?

(Naerab.) Kuhu sa hiilid?

Töö eest.

Tagasi üles