Peeter Krimm: Metsis ja mets, tõed ja valed

Autori arvates on metsaraie keskkonnale kahjulikuks pidamine ja sellele rahaahnuse sildi kleepimine rumal. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Metsis võeti Eestis kaitse alla juba 1934. Seejärel lubati eri aegadel küttida ainult kukkesid järjest karmistuvate piirangutega. Aastakümneid kestnud ulatuslike kaitsealade ja karmide meetmete tulemuslikkust hindab Indrek Tammekänd (“Linnuekspert: Pärnumaal raiutakse metsised metsast”, PP 5.09) diplomaati­liselt: “Õnneks on viimastel aastatel ­arvukuse kahanemine hakanud pidurduma.” Kas peaks seepeale arvama, et nüüd toob 8000 hektarit elupaiku ­õnne?

Linnusõprade meelest küll, nende väitel peaks 15 aasta pärast arvukus tõusma hakkama. Miks neil nii kaua läheb? Looduses teatavasti suureneb liigi arvukus plahvatuslikult talle soodsate tingimuste puhul. Järelikult muneb metsiseemand kogu elu jooksul kolm muna, sama valemi järgi, mis on vaja inimesel rahva säilimiseks? Kuigi kirjasõna ütleb, et ta muneb ikka igal aastal nagu kõik linnud ja suudab treida isegi kümme muna jutti.

Veel kummalisem on fakt, et kui kusagil toimus kukkede kaklus ja nad inimesele vahele jäid, on see koht kaitse all. Pigem arvaks, et kui keegi ikka väga kakelda tahab, küll ta koha leiab, selle taha asi vaevalt jääb. Äkki polegi metsise pea sajandi kestnud halva käekäigu põhjus väidetavates metsaraietes?