Rait Maruste: Matsidest ja mälestamisest

Lääneranna volikogu liige Rait Maruste on arvamusel, et mä­lestuskivi sellisel visuaalsel kujul on ebaadekvaatne ja provokatiivne. Foto: Ants Liigus

Eelmise reede Pärnu Postimehes (“Matsid! Äkki lööks selja jälle sirgu?”, PP 6.09) võttis emakeeleõpetaja Urmas Hännile arvustada Lääneranna valla volikogu tegemisi nn Lihula samba asjus.

Et mind on tsiteeritud, siis pean vajalikuks selgitada. Kõigepealt seda, et ei märganud Hännile osalemist voli­kogu istungil, kuigi ta võtab kõnelenuid tsiteerida. Faktitäpsustusena ka seda, et Pärnu-Jaagupi ei ole minu ­kodukant, nagu väidab Hännile.

Kuid nüüd sambast. Jah, olen endiselt seda meelt, et valitsuse otsust kohalik omavalitsus muuta ei saa. ­Seda saab teha ainult valitsus ise. See on õigusriiklikus riigihalduses enesestmõistetav.

Taotlus mälestuskivi mälestuskivi – jah, just nii oli avaldus sõnastatud, kuigi jutt oli täpselt samast kivist – paigaldamiseks oli adresseeritud Lääneranna vallavalitsusele. Vallavalitsus oleks pidanud kujundama oma seisukoha ja esitama otsuse projekti volikogule. Otsuse projekti, mida Hännile arvustab, volikogule esitatud ei olnud. Või arvustab ta arutamist?