Põdrakärbes võib riiete vahel püsida nädala või kaks

Põdrakärbes kuulub kahetiivaliste seltsi raudkärblaste sugukonda. Kõik raudkärblased imevad verd ning elutsevad imetajate ja suleliste vammustes.

FOTO: Karl Adami

Verejanulistest sääseemandatest ja päikeselõõsas toimetavatest tüütutest parmudest tulvil suvekuud on nüüdseks seljataga. Söögiseene- ja marjahuvilistele on mihklikuu otsekui aasta tipphetk, mil korilasehing pulbitsema lööb. Võiks arvata, et nüüd on käes see aeg, mil saab kergemalt hingata, metsas käies nautida põski paitavaid päikeselaike ja noppida rahulikult korvi mõne seenenupsu. Sulnist rahu ei saa aga nautida kuigi pikalt, sest metsad suisa kubisevad pisikestest tüütutest põdrakärbestest.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Piltniku ja korilasena liigun ma väga sageli metsamaastikel. Tean, et soojal ajal tuleb mul arvestada nii puukide, sääskede, parmude kui kihulastega, kuid põdrakärbsed ununevad mul pea igal aastal seniks, kuni nad end agaralt meelde tuletavad. Esimesi põdrakärbseid kohtasin tänavu juba heinakuul. Veidi rohkem oli neid augustis ja nüüdseks on mõnes metsanurgas suisa võimatu liikuda ilma, et pruunikas jakk oleks kaetud pea sama pruunide kärbsetaoliste olenditega, kes näitavad üles ülemäärast huvi.

Riietel või mütsil maandunud põdrakärbsed asuvad kohe ringi sibades karvasemat paika otsima ja poevad õige kiiresti juustesse. Selleks, et neid tüütuid tegelasi tabada, on tarvis nobedaid näppe. Veidi juustes sobrades võib leida pahareti, kes üritab sõrmede vahelt põgeneda. Libedavõitu ja elastse keha tõttu on neid putukaid riietelt ja juustest noppida üpris tülikas. Need põdrakärbsed aga, kes jäävad riietesse, võivad seal püsida suisa nädala-kaks ning seda isegi pärast riiete raputamist ja kloppimist.

Tagasi üles