Kati Vaas: Palgatöölise elust on mul kapitaalselt kopp ees

Viieaastane koerapoiss Voldemar on Kati Vaasi truu kaaslane, kes tema poes-ateljees võidab iga külastaja südame.

FOTO: Karoliine Aus

Põline pärnakas Kati Vaas on säravate silmade ja konkreetse sõnaga Hunt Kriimsilm: ühel päeval fotograaf, teisel ettevõtja ja turundaja, kolmandal florist ja neljandal kombinatsioon mitmest.

Artikkel kuulatav Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Istume Katiga tema hubases Kolme Karu Kaubamajas. “Vaadake, katsuge, proovige!” julgustab ta klienti, kes juba mõnda aega oli plaaninud poodi uudistama tulla. Tulijat tõttab tervitama viieaastane koerapoiss Voldemar, kes vaevata võidab disainipoe-ateljee külastajate südame.

Kodust õhkkonda lisab ruumi teises otsas kiigele maaliv Helje Vaas – Kati ema ja ühtlasi suurim eeskuju, tugi ja koostööpartner.

Kati, kuidas sündis otsus minna ülikooli fotograafiat õppima?

Pärast keskkooli tegin katsed ­Eesti kunstiakadeemiasse (EKA) kunstiajaloo erialale, aga ei saanud sisse. Mõtlesin: hea küll, olen aasta niisama. Töötasin Pärnus Rüütli tänava otsas fotopoes Filmari. Järgmisel aastal proovisin uuesti samale erialale pääseda. Kuna ma joonistada ei osanud, siis midagi muud ei tihanud. Täiesti juhuslikult avastasin ­lahtiste uste päeval, et äsja oli akadeemias loodud fotograafia eriala. Proovisin ja mind võetigi vastu! Olin aasta aega EKAs, siis kolisin üle Tartusse.

Tagasi üles