Siiri Erala: Kust leida teejuht?

Ajakirjankuna töötamiseks on vaja end harida. Foto: Liis Treimann/Postimees

Tahtmata teha laupäevasest veerust järjejutu kohta, jätkan nädala eest alustatud ja enesekesksel teemal – ajakirjandus. Põhjust selleks annab absurdini küündinud fantaasia­loole pahasest ajakirjanikust tulnud tagasiside.

Ajakirjanik kuulub nende ametite sekka, mille esindajate kohta on enam-vähem kõigil midagi ­öelda. Nii nagu arstide ja õpetajate puhul. Piisab seltskonnas mainida, et esindad seda elukutset, kui jutulõng kerima hakkab. Mis suunas ja kui asja­kohaselt, on iseasi.

Kui alustasin juba tööinimesena oma teise hariduse omandamist, seekord kommunikatsiooni alal, tekkis tunne, et teadmised, mida meile jagati, oleksid hädavajalikud kõigile. (Kui just pole tegu end tänapäeva meediast täiesti ära lõiganud inimesega.) Põhjuse sõnastas hiljuti tabavalt Postimehe peatoimetaja Peeter Helme: elame ajal, “mil infot tuleb uksest ja aknast, meile söödetakse ette pooltõdesid või suisa eksitatakse valefaktidega”. Et sellises maailmas mitte alt minna, tuleb osata küsida õigeid küsimusi. Ja päris niisama, puusalt seda kahjuks teha ei osata. Mina vähemalt ei osanud.