Kalle Kroon: Kas sõelaga veekandmine?

Krooniliselt madal Pärnu jõe veetase halvendaks ikkagi kalastiku ja muu vee-elustiku käekäiku, olgu pais kadunud või ei. Foto: Mailiis Ollino

Sindi pais on viimaks ometi kadunud. Paisu kunagisest asukohast ülesvoolu elavaid inimesi ehmatas seepeale jõe justkui erakordselt madal veetase. See olla üldse 30 aasta madamaim. Milline oli aga veetase ja kalastik kõnealuses piirkonnas enne Sindi paisu?

Selle kohta saame väikese ülevaate loodusloolase Jacob Fischeri 1791. aastal Königsbergis ilmunud teosest “Liivimaa loodusloo ­kirjutamise katse”. Vaatame piirkonda Torist Vändrani.

Tori kohta on öeldud järgmist: “Suve keskel ei ole vesi aga mitte palju enam kui vaid kaks sülda (ca 1,5 meetrit) sügav ja paljudes kohtades, eriti lõhetõkete juures, nii madal, et sealt üle saab jalutada. Kaladest esinevad haug, lõhe, angerjas, särg, vimb, latikas, ahvenas, silm, uue aasta algul ka tint.”