Ellu jäävad leidlikud rasvatihased

Ehkki rasvatihane on inimasulates üks tavalisemaid linnuliike, eelistab ta siiski metsi. Sügavasse laande ta aga ei kipu. Foto: Karl Adami

Pärast korralikku sügisvihma ja lõõtsuvat tuult seadsin sihi vihmamärga kodumetsa. Pehmel samblavaibal loogeldes lootsin noppida rohkelt riisikaid ja mõne puravikugi, kuid ihaldatud söögiseeni mul sel korral siiski tabada ei õnnestunud. Ühtäkki märkasin, et minu tegemistel on juba mõnda aega silma peal hoidnud roheta­vate tammelehtede vahelt piiluv rasvaants, kes otsekui lootnuks osa leitud paladest endale krahmata. Sel korral jäime aga mõlemad pika ninaga.

See kohtumine tekitas sooja tunde, sest kirevate ja häälekate suvelindude seas olid rasvatihased mul sootuks ununenud. Sügisel tuletavad need kaunid värvulised end meelde nii metsas kui aias, kus nad päevalilledelt seemneid kangutavad ja kõike huvipakkuvat toksivad. Kuna rasvatihane on karmidel aegadel ikka ja jälle otsinud inimesest üle jäänud toidupalu, tunti teda juba ennevanasti.

Varem, kui taluhoovides veel sigu tapeti, oli rasvatihane sellegi tegevuse juures asjaline, et oksa külge riputatud rasvaräbalatel maiustada. Oma nime ongi rasvatihane saanud tänu rasvaisule. Hästi tuntud linnuna on tal palju rahvapäraseid nimetusi ja neistki paljud on rasvaga seotud: peale rasvaantsu veel rasvajaak, rasva­vana, rasvapoiss, rasvalind, rasvanäkk. Kuna ta tuleb talvel külmaga inimese juurde toitu otsima, siis on teda kutsutud ka talitihaseks, külmatihaseks ja külmavanaks.