MAFFi kauged külalised otsivad filmist eri omadusi

Rootsi bioloog ja žürii liige Lennart Gladh

FOTO: Lilli Tölp

Matsalu loodusfilmide festivali (MAFF) väisab igal aastal mitukümmend väliskülalist. Nende seas filmitegijad ja loodusfilmihuvilised. Nii mõnelegi on MAFFil osalemine traditsioon. Samal ajal leiab Lihulasse igal aastal tee üha rohkem uusi režissööre ja filmisõpru. 

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Türgi režissöör Ece Soydam

Ece Soydam

FOTO: Lilli Tölp

Türgi televisiooni produtsent ja filmitegija Ece ­Soydam veetis kolm kuud Kanada Arktikas, kus kohtus seal 17 aastat resideerunud prantslase Mathieu Dumondiga. Duo koostöös sündis film “30 67 49 32 Põhi”: teos, mis näitab kliima­soojenemise selgeid tagajärgi.

Dumond elab 1600 elanikuga Kugluktuki linnas inuitist naise ja pojaga, kogudes sealsest loodusest kaadreid. Soov filmida on muutunud suuremaks kui kunagi varem, sest tema armastatud maailm muutub.

“Rääkides ilusast: seal on imeline maastik ja ilusad inimesed. On uskumatu vaadata, kuidas nad niivõrd karmides tingimustes hakkama saavad,” kiitis Soydam. “Šokeeris muidugi kliima­muutuste mõju. 1000 aastat vanad kombed ja ­uskumused on tühised. Need ei kehti enam. Seal on näha, kuidas kliimamuutus ei mõjuta ainult keskkonda, vaid inimeste eluolu ja mentaliteeti. Elamisest on saanud ellujäämine. Seda oli hirmus oma silmaga näha.”

Leidsime vestluse käigus, et kliimamuutus on nagu sõda: kui see ei toimu meie koduõuel, ei taju me selle tõsidust. Nii kipume arvama, et meid see ei mõjuta. “Aga see jõuab lõpuks meieni,on Soydam kindel. 

Jan Haft Saksa režissöör

Jan Haft

FOTO: Lilli Tölp

“Mis tõmbab teid ikka ja jälle põhja poole?“ küsisin mullu MAFFil preemia noppinud Saksa režissöörilt Jan Haftilt. “Aga miks armastab mees oma abikaasat?” päris ta naljatades vastu.

“Ma astun maastikule ja tunnen, et see on mu hinge kodu,” vastas Haft seejärel tõsisemalt. Noorena troopikast ja lõunamaadest huvitunud sakslane avastas vanemas eas põhjamaad ja Skandinaavia.

“Iga riik ja regioon pakub mulle midagi, sest ökosüsteem erineb kõikjal,” tõdes ta kogemusele tuginedes.

Mullu osales Haft festivalil linateosega Norra fjordidest. Tänavu tõi ta Lihulasse nõidusliku Islandi, kus vulkaanide, kõrbete ja liustike vahel pesit­sevad Islandile iseloomulikud loomad. Ja just trobikonna sealseid elanikke, sest Hafti monograafiline lugu ühest isendist ei kõneta.

Atlandi ookeani saarel seigeldes kogus Haft oma meeskonnaga kladesse lugusid pingelistest seiklustest ja helivaramusse hindamatuid hääli. “Ma panin linnupessa väikese mikrofoni, mille kaudu kuulsin ema ja tema poja vestlust. Ühtlasi südamelööke,” meenutas ta emotsionaalselt. “Ja kui isane pessa lendas, kiirenesid emase südametuksed. Seda oli uskumatu kuulda!” Just sellised reisid avavad filmitegijatele ja teoste kaudu vaatajatelegi uued liigid ja paigad ning nende iseärasused.

Tagasi üles