Puuseppade mesindustalus valmivad südatalvel magusalt lõhnavad vahaküünlad. Tassike kanarbikumeega teed ja suvist aroomi levitav küünal muudavad meeldivaks kõige pimedamad õhtupoolikudki.
Mesinikud valavad talvel vahaküünlaid ja valmistuvad suveks
23. detsember 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mesinikel on talvel veidi aega hinge tõmmata. Puhastatakse ja desinfitseeritakse kärjeraame, pannakse paika uued kunstkärjed.
Küünlavalamine on mõnus jõulune kõrvaltegevus. Suurest vahasulatusmasinast saadud vahakamakad raiutakse esmalt kirvega väiksemateks kildudeks. Siis pistab Maarika Puusepp tükid vanasse kannu priimusele sulama, kinnitab tahinöörid erilistesse, silikoonilaadsest materjalist vormidesse ja valab ettevaatlikult sulavaha sisse.
Paari tunni pärast võib vormid lahti võtta, kuuse-, käbi- või keerukujulised küünlad lauale laduda ning mett saiaviilule määrides kohvitassi taga mesinike argipäevast rääkida.
Kolmanda põlve mesinik
Maarika ja Sulev Puusepp kolisid Uulu 1993. aastal, kui oksjoni korras said kunagise Lenini-nimelise kolhoosi meetootmishoone ja tarude omanikuks. Amortiseerunud tarud tuli ajapikku välja vahetada, tootmisruumid praeguse maja alumisel korrusel ümber ehitada ja laiendada. Nüüdseks on meetootmisest saanud pere elatusallikas, nende mett müüakse turul, laatadel ja kauplustes. Pärnus on Maarikal oma ökokauplus Mesilind.
Sulev pole mesindust koolis õppinud, siiski võib ta end lugeda kolmanda põlve mesinikuks, oma nippe on talle õpetanud aastaid mesilinde pidanud isa ja vanaisa.
Raamatupidajana töötanud Maarika seevastu polnud varem meetootmisega rohkem kokku puutunud kui linnumagusa purki avades. Aastatega lisandusid oskused ja 2006. aastal jäi naine palgatöölt koju, sest mesinikuamet nõudis aina rohkem energiat.
Praegu talitab 130 mesilasperega rohkem Sulev, Maarika vastutab koduste töötlemis- ja pakkimistööde eest ning abistab kaasat tarude juures suvisel kiirel ajal. Samuti on ta valitud Eesti meetootjate ühenduse esimeheks.
Suvepuhkuseks pole mahti
Tavainimese kujutluses on mesinik läbinisti zen tegelane, kes keset õitsvaid ristikuvälju tarude vahel jalutab ja õhtuti verandal kiiktoolis meega teed rüüpab. Tegelikkuses tuleb mesinikul suvel hiliste õhtutundideni ringi sõita, kontrollida ülepäeviti tarusid pereheitmisperioodil, jälgida, et peredel oleks ruumi ja nad taru kärgi üleliia täis ei ehitaks.
Meevõtuajal tuleb tassida mitmekiloseid kärjeraame, tünne ja kaste, oma aeg läheb mee töötlemise ja pakendamise peale.
“Võib-olla neil, kel paar-kolm taru, on aega kiiktoolis istuda,” muigab Sulev. “Meil on suvel ainult üks tamp ja tagaajamine.”
“Suvel 30kraadises palavuses tuleb küll vahel mõte, et kõik on rannas, miks mina siin neljakiloseid raame tassin,” tunnistab Maarikagi. “Samal ajal pole ju ükski töö kerge. Mulle meeldivad mee vurritamine, küünalde valamine – see on loominguline tegevus, mitte tuim rutiin.”
Sulev ehitab rahulikumal perioodil uusi mesitarusid, vanugi on tarvis remontida. Kõige paremini sobivat Eesti tingimustesse traditsioonilised puust tarud, moodsaid plastkorpusega tarusid, mis üldiselt ei sobi ka vanade kaanetusliinidega, toksivad auklikuks rähnid ja närivad nugised.
Tootjate mured ja rõõmud
Puusepad tunnevad muret meetootmist reguleerivate seaduste põhjustatud ebavõrdsuse üle. Nimelt tuleb end tunnustatud tootjaks registreerinud mesinikel läbida tihe veterinaar- ja toiduameti kontroll, anda pidevalt aru, oma nõuded on pakendamisel ja etikettide valmistamisel. Neile, kel alla 15 taru, säärased ranged reeglid aga ei kehti.
“Näen turul neid tootjaid, kel olevat viis või kümme taru, aasta ringi mett müümas,” ei usu Maarika kümne taru mesilaste erakordselt suurde tootlikkusesse. “Mina täidan kõiki seadusi ja maksan makse, teine tootja vaatab seadustest mööda ja rikub turgu – see on ebaõiglane!”
Maarika meelest ei tohiks olla vahet, kas mett valmistab neli või 100 mesilasperet, tegu on ju toiduainega ja tootmine peaks olema ühtviisi kontrollitud.
Mee käitlemisest sõltub selle kvaliteet: enne kärgede kaanetamist võetud mesi sisaldab liiga palju niiskust ja võib käärima minna.
Mesi võib nässu minna kuumutadeski. Kuna inimestele meeldib pigem vedelam mesi, on Puusepad soetanud termoreleega seadmed, kus 30–40kraadises kuumuses saab mee vedelamaks sulatada, ilma et selle väärtuslikud omadused kaoks. Seevastu meepoti niisama tulisele pliidile asetamisel on oht väärt kraam üle kuumutada. Selline mesi võib kristalliseerumata püsida kaks aastat, kuid kasulike ainete sisaldus on null.
Närvilised nõelajad või rahulikud töölised?
Kas mesilased on mesinikule vaid tiivulised töövahendid või tuleb nõelamisest hoidumise nimel nende hingeeluga kursis olla?
“Nõelata saab tõenäoliselt siis, kui on kole kiire ja taru kallal rabistad või kellegi raami vahele kinni jätad, muidugi nad seepeale ärrituvad,” arvab Maarika. “Rahulikult toimetades ei juhtu midagi.”
Mesilased ei salli teravaid lõhnu, suitsu- ega alkoholilehka, vängeid parüüme. Oma osa mängivad mesilaste tõuomadused: “itaallased” on rahulikumad, Kraini mesilased ägedamad.
Sulevi sõnutsi on reaalselt olemas Hollywoodi filmitoodangust tuntud tapjamesilasedki: eriti vihased sumisejad, kes ründavad nii inimesi kui oma liigikaaslasi. Õnneks ei sobi killer-mesilastele põhjamaine kliima, kuid ka Eestis võib mõni pere päris kurjaks minna ja igale tarust möödujale nõelad sisse vajutada.
Mesinikud seletavad, et tarust väljalennul võib emane paarituda kurjemate isenditega ja nende järeltulijad mutanteeruda, sellised tigedikud vahetatakse üldjuhul siiski peagi leebemate perede vastu välja.
Mõni peresõber tuleb külla ja palub endale lausa ise mesilasi selja peale panna: mesilasmürk aitavat liigesevalu vastu.
Omaette probleem on mesilaste haigustega. “Siinkohal olen kriitiline just mõnda taru pidavate mesinike suhtes,” teevad Sulevit murelikuks aina sagenevad varroatoos ja muud haigused, mille tõttu paljud pered talve üle ei ela. “Mina ravin oma mesilasi korralikult, paljud seda aga ei tee ja haigus on visa püsima.”
Mee hulk sõltub õitsva taimestiku hulgast. “Tuleb osata mesilased korralikult tööle panna, neid motiveerida,” väidab Sulev kavalal ilmel. Nende tarud on põhiliselt Saarde vallas ja Nigula raba kandis, toodanguks tuleb sega-õie- ja kanarbikumesi.
Mesi metsaveerelt või sooservalt
Eri korjealadelt saadud mesi võib olla väga erineva maitsega. Puusepad ostavad reisidelt alati huvi mõttes kaasa kohalikku mett ja purkide sisuga tutvudes veendus ajakirjanikki, et Ungari akaatsia-, Slovakkia õie- ja Taist pärit kummalise kirsimaitsega mesi mekivad täiesti isemoodi.
“Igal pool on oma taimestik,” seletab Maarika maitsete paljusust. “Eestiski on õie-, kanarbiku-, rapsi- ja metsataimede mesi.”
Kui kuldne meepurk lahti võetud, sobib selle sisu traditsiooniliselt tee ja kohvi sisse, pannkookidele, röstsaiale, küpsetistesse ja salatikastmesse, sellest saab meejooki ja -veini. Mesi annab küpsetamise lõppfaasis kuldpruuni kooriku ahjupraele, eriti hanele või pardile.
Puusepad teevad ka maitsemett taruvaigu, astelpajumarjade ja ingveriga. Taruvaiku ostavad inimesed salvide ja tinktuuride tegemiseks, vahast valmivad küünlad. Vahakäiasid ehk suuri vahaplokke vahetab Luke vahavabrik kunstkärgede vastu.
Kõige magusamad suud on Puuseppade peres aga vurritamise ajal, kui soe mesi otse kärjest tilgub, eriti väledasti välgub lusikas siis pere kolme lapse käes.