Hõbehaigrud tapavad väiksemaid õdesid ja vendi

Hõbehaigur toitub peamiselt kaladest, aga kahepaiksetest ja putukatest ning nende vastsetestki. Tihti söövad nad rohutirtse, ­pisiimetajaid ja roomajaid. Foto: Karl Adami

Pärast jalgade kastmist augustikuisesse merevette juhtisid lähedal olevad linnumehed tähelepanu punetavas taevalaotuses kulgevatele valgetele sulelistele. Selle ajani teadsin Eestis elavat vaid halli kuuega kalamaiaid hallhaigruid, keda kalatiikide pidajad ei suutnud ära siunata, kuid hõbehaigrud olid mulle tundmatud. Sel ajal käisid hõbehaigrud peamiselt Häädemeeste kandis lahesoppides toitumas ja pimeda eel suundusid tagasi puhkepaikadesse. Teada olid esimesed pesitsusjuhud, kuid seda, et hõbehaigrud meil niivõrd kiiresti võrdlemisi tavalisteks pesitsejateks kujunevad, nägid ette vähesed.

Hõbehaigur on Euroopa üks suuremaid haigruid. Tänu oma puhasvalgele sulestikule ja suurusele on teda kühmnokk-luige kõrval peetud üheks graatsilisematest lindudest. Jahipidamisel käiku minev kael on tal suhte­liselt pikk ja S-kujuline. Pesitsushooajal on ta nokk tume, muul ajal aga kollane. Sama kehtib jalgade kohta.

Hõbehaigur toitub peamiselt kaladest, kuid kahepaiksetest ja putukatest ning nende vastsetestki. Tihti söövad nad rohutirtse, pisiimetajaid ja roomajaid. Kui aga toiduolud osutuvad kesisteks, rüüstavad hõbehaigrud ettejuhtuvaid värvuliste pesi. Kala ja vees tegutsevaid vastseid passib hõbehaigur madalas vees ja kui mõni sobiv toidupala lähedale satub, napsab ­hõbehaigur viimase väga kiiresti noka vahele.