Maie Ausmeel: Ei ole suuremat väärtust kui inimene. Kui tema asemele asetatakse teised väärtused, saabub kriis inimese tervises.

Foto: Urmas Luik

Alliku külas trügib pealinnast kohale sõitnud Tervise Abi OÜ valge kaubik mööda põlluteed taluväravani, millelt perenaine tulijatele käbedalt vastu tõttab. “Tõime sulle ratta, näed, hea kindel nüüd sellega sõita,” räägib Varbla valla sotsiaalnõunik Maie Ausmeel Hiiemaa talu väravas.

Perenaine uudistab silmatorkavalt punast kolme rattaga sõidukit, millel suur pagasikorv taga ja reflektortulesid nii palju küljes, et pimedaski paistab see kondiauruga liiklusvahend suurel teel autotulede valges kaugelt kätte.

Mobiil sotsiaalnõuniku taskus nõuab tungivalt helisedes kõnele vastamist. Järgmine sõit viib terviseabi tooja Varbla hooldekodusse, et jätta sinna maha kaks potitooli.

“Meil on täna päeval pensionäride jõulupidu, valla buss toob inimesed rahvamajja, vahepeal pean jõudma veel riideid vahetama,” seletab Ausmeel, endale omane mõtlik naeratus näol ja rutt jalgades.

Sotsiaaltööd on Ausmeel teinud paarkümmend aastat. Ta näeb eluolu madala mätta otsast ja teab, et pühaderahugi ei tule inimeste hinge ühtemoodi.

Milliseid jõulutavasid järgite pühade eel ja ajal?

Pühadeks toovad kuuse tuppa lapselapsed, kes selle ka ära ehivad. Meie pere kindel traditsioon on käia jõululaupäeval surnuaial esivanemate kalmudel küünlaid põletamas. Pärast seda istume kodus lauas ja sööme tavapäraseid jõulutoite, seapraadi hapukapsaste ja verivorstidega.

Jõululaupäeval püüame perega koos olla nii palju kui võimalik. Vahel käib jõuluvana või toob päkapikk kingid kuuse alla. Kõik oleneb sellest, kui väikesed pereliikmed on kodus.

Kas mäletate möödanikust nii musti jõule, nagu tänavused tõotavad tulla?

Selliseid musti jõule on minu teada ennegi olnud, ainult aastat ei mäleta. Aga minu lapsepõlvejõulud olid ikka lumerohked.

Meil on moesõnaks saanud “jõulustress”. Mismoodi soovitate seda vältida?

Suured müügikampaaniad ja reklaamid hakkavad juba nii varakult peale, et jõuluajaks on inimesed väsitatud. Kõik on muudetud äriks. Eriti mõjutab see lapsi, kes ikka ihkavad ilusaid ja uusi mänguasju ja muud pudi-padi. Õnneks on maal elu rahulikum, kuid meediakära jõuab siiagi. Mul endal on elutempo kiire ega ole eriti aega jõulustressi langeda.

Teie koduvald Varbla on väike. Kuigi see võtab enda alla 314 ruutkilomeetrit, jätkub igale ruutkilomeetrile vaid kolm inimest. Kuidas teie kui sotsiaalnõunik sellises hõreasustatud vallas iga abivajajat teate, temani jõuate?

Oleme hajaasustusega vald ja iga inimene on siin tuntud ja teatud. Samuti tunnevad inimesed mind. Telefoninumbrid on teada, helistatakse väga tihti. Ühendus on ka naabritega. On vist mõni harv juhus, kui lahendamist vajanud probleem pole minu kõrvu jõudnud. Kindlasti aitab kaasa see, et olen ise Varbla vallast pärit.

Omal ajal õppisite zootehnikuks. Tänapäeva Eestis pole põllumajandusliku kõrgharidusega eriti midagi peale hakata. Kas majandite sundlagundamine oligi ajend, miks võtsite endale sotsiaaltöötaja raske koorma vedada?

Lõpetasin Väimela näidissovhoostehnikumi. Tänapäeval on põllumajanduslikust haridusest kasu koduses talupidamises ja mõnikord käivad vallaelanikud erialast nõu küsimas. Nii et ükski teadmine ei ole liiast.

Majandi lõppedes otsustasime kaasaga, tema on hariduselt insener, hakata talu pidama, võtsime tagasi vanaisa maad. Siia juurde meenub mulle ema ütlus: “Vanaisa tahtmine oli, sina jääd koju elama ja viid majapidamist edasi.”

Olen selle aja laps, kui isa oli Siberisse viidud ja ema pidi tegema rasket metsanormi. Minu hoidjad olid vanaema ja vanaisa. Pean ütlema, et minu lapsepõlv nende hoole all oli väga turvaline. Sain eluks kaasa õiged väärtushinnangud, nende hulgas põhimõtte: ära tee kunagi teistele seda, mida sa ei taha, et sinule tehakse.

Sotsiaalnõuniku kohta pakkus mulle tollane vallavanem Arvi Raavel. Algul kahtlesin, kuid siis võtsin pakkumise vastu. Oli 1993. aasta sügis. Alustasin 0,25 kohaga.

Täiskohaga sain tööle 1994. aastast ja hakkasin Tallinna haldusjuhtide instituudis õppima sotsiaaltööd. Koolituse ajal oli võimalus tutvuda põhjalikult Rootsi sotsiaalsüsteemiga ja võtta üle mõndagi, mida meie oludes oli võimalik kasutada.

Mulle on jäänud mulje, et mõnikord hoolitseb üldsus kollektiivselt kellegi lemmiklooma eest, aga elu hammasrataste vahele jäänud inimene ei huvita kedagi. Liiga igapäevane ja maksab vähem kui tõukoer või -kass.

Järjest tekib juurde hädasolevaid peresid. Inimesi, kes on elu hammasrataste vahele jäänud. Meie riigis ei taheta seda kuidagi endale teadvustada, püütakse pea liiva alla peita, nagu jaanalinnud armastavad teha.

Lemmikloomadest ja nende varjupaikadest räägitakse palju rohkem kui hädas peredest, kes elavad vaesuses. Lapsed koolis häbenevad oma vaesust. Vanemate mured kanduvad lastele üle ja nad ei jõua seda suurt murekoormat vedada.

Et see koorem oleks kergem, märgake enda kõrval abivajajat ja püüdke teda võimaluse piires aidata.

Sirvisin internetis Varbla valla lehti ja leidsin sealt 2004. aastast artikli terviseküla täienemise kohta. “Terviseküla” kõlab uhkelt, aga sisuks on perearsti vastuvõtukabinet ja apteek. Kas need mõlemad toimivad veel?

Perearsti kabinet toimib meil, sest seal töötab väga tubli velsker-pereõde Ilme Lootsmann. Perearsti vastuvõtt on Tõstamaal, meie valla keskusest paarikümne kilomeetri kaugusel.

Aga ravimite kättesaadavusega on lood kehvad. Neid tuleb tuua kas Pärnust või hoopis naabermaakonnast Lihulast. Tõstamaa apteeker läks teenitud vanaduspensionile ja apteek suleti. Vastus oli: ei tasu ära.

Statistikud väidavad, et linnainimesed elavad maainimestest kauem. Minu arvates on selle väite taga arsti-, eriti kiirabi kaugus külakohast. Kui linnas jõuab vältimatu abi kohale minutitega, siis maal kulub selleks mitu korda rohkem aega. Kas jagate seda arvamust?

Meditsiin on muutunud äriks ja ravimite kättesaadavus raskeks. Eriarstile saamise järjekorrad on pikad. Perearsti tööaja lõppedes teenindab meid kiirabi. Juhtub ka nii, et kiirabi viib abivajaja linna, 60 kilomeetri kaugusele Pärnu, kuid tema haiglasse jäämist ei peeta vajalikuks ja patsient tuleb öösel koju tagasi transportida. Tema lapsed elavad kaugel või pole neil autot. Vald on siin ikka toeks olnud ja ööselgi inimesed tagasi koju toonud.

Aga vajalikud ravimid? Kuidas saab haige inimene need kätte? Pärnus ei ole ühtegi valveapteeki. Olen päris mitmel ümarlaual sellest rääkinud, et tuleks sõlmida kokkulepe haiglaga samas majas tegutseva apteegiga. Vastus on: eraettevõtlus. Küsimusega, kes selle teenuse eest maksab. Küsiksin vastu: kas nii vähe maksabki meie riigis inimelu?

Maie, olen kuulunud lugusid sellest, kuidas te toote-viite eriarsti või uuringuid vajajaid oma autoga ja enda ajastki Pärnusse või Tallinnasse konsultatsioonile, jooksete apteeke pidi, et saada kätte külakoha memmele-taadile vajalikud rohud. Ametijuhend teid vaevalt selleks kohustab.

Maa peal ei ole suuremat väärtust kui inimene. Kui tema asemele asetatakse teised väärtused, olgu selleks raha või mingi muu kõrgem jõud, saabub kriis inimese tervises. Ja algab järgmine katsumuste jada, ravimite muretsemine. Vajadusel on siin ikka ja jälle vald abiks olnud. Need on paljude valdade sotsiaaltöötajate mured, millele praegu pole lahendust.

Varbla hooldekodu kolm kilomeetrit vallakeskusest on teile nagu omaette hoolealune. Kui õigustatud on sellised hoolekandeasutused maakohtades?

Vajadus oma valla hooldekodu järele tekkis aastaid tagasi. Seal on inimesed, kes kodus enam hakkama ei saa, aga tahavad elada endale armsaks saanud paikkonnas, omade keskel.

Hooldekodu rajasime endisesse haiglamajja, kus ruumid on küll kitsukesed, aga kodused. Seal elatakse nagu suur pere. Tuttavad käivad külas ja kui on vabu kohti, võtame väljastpoolt valdagi hoolealuseid juurde.

Meie piirkonnas, kus on suur tööpuudus, annab hooldekodu tööd seitsmele inimesele.

Hooldajate palkadest me ei räägi, muidu peab Eesti Vabariik oma suhtumise pärast neisse silmad maha lööma. Mis te arvate, millal ühiskond hakkab väärtustama tegelikku tööd?

Hooldekodu töötajad on väga tublid, kuigi hooldaja töö on raske nii füüsiliselt kui psüühiliselt. Nõuab pühendumist, hinge ja südamesoojust. Jah, palk peaks selle töö eest kindlasti suurem olema, kuid omaksed ei jõuaks siis seda teenust kinni maksta.

Olete Pärnumaa omavalitsuste liidu sotsiaalkomisjoni liige. Mis on sellel komisjonil päevakorral ja kui suur on liikmete pädevus ühe või teise küsimuse suhtes maakonnas oma otsus teha?

Maakonna sotsiaalkomisjon on ju ainult nõuandvas rollis. Viimati oli meil mitmel korral arutlusel pereabikeskuse sulgemine. Süsteem oli ju välja töötatud ja toimis. Sealsed töötajad püüavad seda tööd jätkata mittetulundusühingute baasil. Eks näis, kuidas see vajalik teenus nüüd toimima hakkab.

Komisjoni kuulub sotsiaaltöötajaid maakonna mitmest vallast ja tänu sellele kajastuvad väga erinevad probleemid, mis kokkuvõttes moodustavad ühtse terviku.

Väidetakse, et kõige kindlustatumad on pensionärid, neil on stabiilne sissetulek. Kui õigena paistab see väide teile?

Praeguse seisuga on tõesti kõige kindlustatumad pensionärid, olgugi et elukallidus kasvab ja pensionid ei tule sellele järele. Räägitakse tuleva aasta 4,5protsendilisest pensionitõusust. Aga kui palju on hinnad tõusnud?

Varbla vald korraldas eakatele jõulupeo. Kingituseks olid esinejad: Ervin Lillepea ja Siiri Känd. Ilus kontsert seega. Aga jõuluvana? Kas tema king jäi masu taha kinni?

Eakatele toimub meil kaks korda aastas laudadega pidu. Kevadel ja sügisel. See on neile kingituse eest. Samuti toetab vald kolme vallas tegutsevat pensionäride klubi. Ja juubelite puhul peame oma eakaid meeles kingituste ja lilledega.

Missugune on noorte perede tegelik, mitte statistiline olukord teie arvates?

Kõige raskem on minu meelest noortel lastega peredel. Kui laps lõpetab põhikooli, on tal vaja minna edasi õppima kaugemale, see nõuab senisest palju suuremaid kulutusi. Nii mõnelgi jääb haridustee pere rahanappuse pärast pooleli.

Vanemad rühmavad tihti tööd teha kodunt kaugel. Pika lahusoleku järel kipuvad pered lagunema. Tekivad uued probleemid.

Paljud pered on toetusesaajad. Kui keegi neist leiab töökoha linnas, käib talle korteri üürimine üle jõu. Liinibusside sõiduajad ei sobi kokku inimeste tööaegadega.

See üksteisega seotud probleemide hulk on nagu suur lumepall, mis veeredes kipub kasvama ja liigub ikka kergemalt allamäge.

Kui suur tähtsus on heategevusel, vabatahtlikul tööl, abivajaja märkamisel?

Abivajajaid võiks enda kõrval rohkem märgata. Aga on arusaadav, et inimestel endalgi on palju muresid. Kõigepealt püütakse nendega toime tulla. Vabatahtlikke on meie piirkonnas vähe.

Mis teeb teie enda südame soojaks? Mõni inimene, tegu või suhtumine näiteks.

Iga inimene on erinev oma muredega. Aga südame teevad soojaks mõistvad töökaaslased, kes alati on nõu ja jõuga abiks, kui mõnest probleemist tuleb jagu saada.

Kuidas teil jätkub sisemist energiat olla alati särav ja naeratav?

Pean olema tänulik oma kaasale ja lähedastele, kes on võimaldanud mul seda tööd nii suure pingega teha ja säästnud mind paljudest kodutöödest.

Minu kodu on minu kindlus ja kui seal valitseb rahu, siis see annabki elamiseks ja töötamiseks jõudu. Ja ükski päev ei kattu selles töös teisega.

CV

* Sündinud Varbla vallas 3. mail 1949.

* Lõpetanud Varbla põhikooli ja Tõstamaa keskkooli.

* Omandanud zootehniku kutse 1972.

* Töötanud kolhoosis Täht farmijuhataja ja osakonna zootehnikuna ning majandite liitmise järel Varbla kolhoosis peazootehnikuna.

* Varbla vallavalitsuse sotsiaalnõunik alates 1993.