Jäälõhkuja nagu teisedki sulelised jätab peagi hüvasti

Linavästrik Häädemeestel.

FOTO: Karl Adami

Lodjapuu, vaher ja kask langetavad järjepanu värvilist kasukat. Aias toimetab kümneid lehelinde, kes enne rände jätkamist napsavad varu täiendamiseks end seinal soojendavaid kärbseid ja lehtede alla varjunud lehetäisid. Sügisel on oma võlu, kuid linnuinimesena poeb hinge kerge kurbus. Ees ootavad talvekuud, mil koduhoovis ei näe saba viibu­tavat linavästrikku.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Linavästrik on üks neist tiivulistest, kes suisa peab suitsupääsukeste ja valgepõsksete põldvarblaste kõrval taluhoovil askeldama. Ta on otsekui pereliige, kes jõuab kohale parasjagu siis, kui lumehanged on sulanud ja jäägi katab jõge viimaseid päevi. Kuna varakevadel leidub vähe putukaid ja lülijalgseid, hoiavad linavästrikud alguses veekogude äärde, kus putukaid rohkem. Saabumisaja järgi on lina­västrikku rahvapäraselt kutsutud jäälõhkujaks.

Tagasi üles