Rasmus Puur: Lilled ja kommikarp

Noori dirigente, koori- ja tantsujuhte ei tule juurde, sest see töö ei toida.

FOTO: Madis Sinivee

Kujutage ette, et olete teismeline noor, kes õpib muusikakoolis ja laulab kooris. Teile meeldib muusika ja mõtlete, vahest võiks isegi kunagi dirigendiks hakata. See tundub ju nii põnev. Ja kõik need laulupeod... Siis taipate, et peaksite veel vähemalt kümme aastat seda õppima ja ilusad noorusaastad harjutusklassis veetma. Te loobute. Või kui jätkate, põrkute selle küsimusega taas gümnaasiumi lõpus, kui tuleb otsustada, mida edasi teha.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Teile meeldib muusika ja olete laulupeol saanud võimsaid elamusi ning mõtlete, mis oleks, kui läheks koorijuhiks õppima. Olete laulnud karismaatiliste ja teid mõjutanud dirigentide käe all. Samal ajal olete kõrvalt näinud, kui keeruline see töö on, ja uurides, kas selle tööga elab ära, saate aru, et see pole võimalik. Te tahate ju peret ja turvatunnet. Me kõik tahame. Eriti, kui uksed on veel valla. Kuna teil pea lõikab, võitegi õppida midagi mõistlikumat, kindlamat. Te loobute. Või kui jätkate, põrkute selle küsimusega taas, kuid hoopis uues valguses, muusikaakadeemiat lõpetades.

Lõpuks ometi saate teha seda tööd, mille nimel olete pikalt vaeva näinud, lapsena õues puhkamise ja mängimise asemel harjutusklassis higistanud. Jaa, teid kutsutakse tööle, sest koorijuhte on vähe ja tööd palju. Keegi ei taha teie palgast eriti rääkida. Ometi, et iseseisvat elu alustada, on teil raha vaja. Võtate julguse kokku ja uurite ise tööandjalt. Teile pakutakse palka 50–100 eurot kuus. Teil jookseb kogu oma senine elu silme eest läbi.

Tagasi üles