Sindi Rock 50: kogukonna süda tuksub roki rütmis

Poole sajandi vanusel üritusel on oma jälgijaskond. Paljud sintlased, kes kaugemale kolinud, leiavad Sindi Rockiks tee tagasi kodukanti. Foto: Urmas Saard

Kunagises Sindi õhtukoolis õppisid 1966. aastal sellised mehed nagu Väino Land, Jüri Vlassov ja Aadi Kärner. Pärast koolitunde saadi kokku ja tehti bändi, et tekstiilivabrikus kohalikele noortele mängida. See oli aeg, mil muusikud pidid esinemise eel läbima komisjoni. Sestap oli võimalik, et lavale ei pääsetudki.

Land lahkus Sindist Tartusse, kuid leidis eemal olles, et kodukant vajab üht korralikku rokiüritust. Esimene Sindi Rock toimus hipiliikumise ajal aastal 1969. Lillemustrilisel rahvarohkel kahepäevasel festivalil astus lavale neli kollektiivi: Vibro, Viking, Fix ja Jüngrid. Nõukogude kultuurikomisjon arvas, et lubatud 50detsibellisest (mürast) rokiks piisab. Bändimeestele kohaselt läks liialdamiseks juba esimesel õhtul ja olukord väljus kontrolli alt. Järgmisel päeval said kõik eluaegse esinemiskeelu. Nii lõppeski esimene Sindi Rock.

​Tollal kinnitati rokiplakat knopkadega postile. 50 aastat hiljem puudutatakse telefonil sinivalget F-ikooni ja “luuakse” Facebooki üritus, mida inimesed külastavad virtuaalselt ja mis hingab veebis. Mõne festivali süda tuksub kogukonnas.

Nagu poole sajandi vanuse Sindi Rocki, mille lood levivad suust suhu ehk põlvest põlve. Eesti esimeseks rokifestivaliks peetav Sindi Rock näitab, kuidas legendaarne üritus püsib tõusude-mõõnade kiuste.