Helle Tamm: Moskvitš polnud aeglane auto

Moskvitš ei saanud kuidagi olla aeglane auto, kui sellest isegi 95 kilomeetrit tunnis võis välja pigistada. Foto: Erakogu

Loen: “... Elmari poeg Toomas Elmaste meenutas, et Moskvitši kiirus olnud ainult 40 kilomeetrit tunnis. Hiljem, kui poeg ise selle autoga sõitma hakkas, olevat ta unistanud, et saaks kiiruse kuidagi 60 kilomeetrit tunnis...” (“Vana õnnetuse lugu hakkas elama”, PP 07.09.2019). Sellele jutule tahangi vastata.

Olin üheksa aastat vana 1949. aastal, mil isa Juhan Tamm ja tema sõbrast autojuht Juhan Paara said autobaasis autojuhina töötades tohutu preemia küttekulude kokkuhoiu eest. Iva oli selles, et minu isa ja Paara korjasid pärast sõda kraavist üles Man Dieseli veoautod, putitasid üles ja hakkasid nendega tööle. Kuna Man võttis tunduvalt vähem kütust kui nõukogude nõuetes kirjas, tekkis tohutu kütuse kokkuhoid.

See preemia oli nii suur, et minu vanemad otsustasid osta Moskvitši. Moskvitše müüdi Tallinnas Pärnu maanteel, pood asus hotellist Palace üle tee. Mäletan, et vabamüügis oli 50 autot. Rõhutan: olin ise selle ostu juures.