Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/15/7486575t1h8b26.jpg)
/nginx/o/2019/10/08/12635802t1h9010.jpg)
Lapsena polnud mul sügavat loodusehuvi, ometi jäid kooliteel silma eri liiki taimed ja tiivulised. Tallinnas ümbritses mind omajagu elusloodust: nägin pea igal hommikul ja pärastlõunal lompides tüürivaid sinikael-parte, kaerahelbeid nokkivaid koduvarblasi, hakke ja veidi suuremaid hallvareseid. Ükski neist ei teinud inimesest väljagi ja arvasin, et nõnda käituvad nende sugulasedki metsikus looduses. Minu esimene fotojaht keset Pärnumaa metsi ja külamaastikke tõestas aga vastupidist.
Hakke ja koduvarblasi leidus vaid asulates, sinikael-pardid pagesid väikejõgedelt ja kraavidest juba mitmesaja meetri pealt ja nende hirmutamiseks piisas fotograafi varjust toomingalehtedel. Hallvares aga hoidis mul silma peal ja nii kergesti vaatluspostilt ei lahkunud.