Toomas Kivimägi: “See ei ole reform, see on vandalism”

Inimesed tahaksid normaalselt ära elada juba nüüd, mitte kuskil abstraktses pensionipõlves.

FOTO: Sille Annuk

Just nii karmi hinnangu on pensioni teise samba “äriplaanile” andnud Eesti Panga eelmine president Ardo Hansson.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Lähme ajas tagasi. Kehtiv kogumispensionide süsteem loodi aastal 2002. Keskseks tõukeks elanike vananemisega kasvav surve pensionikassale. Esimene sammas on läbinähtavalt vähene, tagamaks väärikat äraelamist pensionipõlves. Teine sammas loodigi seda tühimikku täitma. Praeguseks on sinna kogutud (üüratud) 4,48 miljardit eurot. Selle taga on kohustuslikkus, ent ka atraktiivne kogumissüsteem: paned ise ühe osa, paneb riik kaks osa kõrvale (kaks protsenti pluss neli protsenti).

Probleem, mille lahendusena teine sammas loodi, pole 17 aastaga mitte leevenenud, vaid suurenenud. Kui veel mõne aja eest oli ühe pensionäri (üle 65aastase) kohta kolm töötajat (elanikke vanuses 20–64), siis aastaks 2040 on see suhe 1:2,1. Ehk neid, kes tasuvad sotsiaalmaksu (mille arvelt makstakse pensione ja ravikulusid) jääb suhtarvuna märksa vähemaks. Sama proportsiooni hoidmine aastal 2040 eeldaks 280 000 võõrtöölist. Kas oleme selleks valmis? Kindlasti mitte.

Tagasi üles