Kaiu Kustasson: Mu elus pole kõik päris kuld olnud, aga naeran ikka

Kustasson lausus uhkelt, et tema on Kuld Lõvi talu perenaine. Foto: Urmas Luik

Kaiu Kustasson jättis kogu oma hinge sporditöösse. Nüüd, 70aastasena naudib ta 11. kuud pensionipõlve ja mõtiskleb, kas kõik sai ­ikka tehtud.

Pikaaegse Pärnumaa spordiliidu juhi näole ilmub lai naeratus, kui ta võtab mind oma koduväravas vastu. “Tere tulemast, mina olen Kuld Lõvi talu pere­naine,” ja ulatab terekäe. “Astu edasi, pirukad just tulid ahjust.”

Ehkki Kustasson on kehaehituselt õbluke, on tervitus mehine: tajun, kuidas surutud käsi on ­läbi käinud kõigi meie spordisanga­rite pihust. On ta ju pool sajandit siin spordielu kureerinud.

Alati rõõmsameelne ja särav daam tunnistab tagasihoidlikult, et mingi jälg temast on siinsesse spordiellu siiski jäänud, aga mitte suur, sest tema jalanumber on vaid 37.

Olete nüüd kümme kuud pensionipõlve nautinud. Ega te kahetse, et jätsite sporditöö?

Olen oma otsusega ääretult rahul. Mõtlesin seda juba ammu, et kui 70 aastat kukub, on ilus aeg ära tulla ja anda võimalus noortele, uutele tegijatele. Põlvkondki on ju vahetunud. Sporditegemise kombedki. Asjad on hoopis teisiti kui tol ajal, kui mina alustasin. Olen selle otsusega tõeliselt rahul.

Õnneks on mul toetav perekond ja abikaasa ning kodu, kus on nii palju teha. Sel kevadel läks nii, et abikaasal oli nagu jalg alt ära ja pidin tegema neidki töid, mida tema tavaliselt tegi. See viis mõtted mujale.