Silvia Paluoja: Maapõueseaduse kiire muutmise küsimärgid

Keskkonnaameti andmetel on liiva, kruusa ja lubjakivi kui ehitusmaavarade kaevanduslubade taotlemine suurenenud eriti Harju- ja Pärnumaal. Foto: Henn Soodla

Lavassaare rahvamaja saal on jahe, jope tuleb jätta õlgadele. Rahvast koguneb sedavõrd palju, et lavatagusest tuuakse lisatoole. Kohalike meeli hoiab endiselt ärevil veidi üle kümne hektari suurune ala, mille kohta kruusa- ja liivakarjääride majandaja OÜ Tambira esitas keskkonnaagentuurile geoloogilise uuringu taotluse. Ja Pärnu linnavalitsus pole suutnud keskkonnaametile nõutud ega pikendatud aja jooksul vastata.

Keskkonnaameti kolmik on esinduslik: maapõuebüroo juhataja ja spetsialistid. Neile saab selgeks, et lavassaarlastel pole kusagile taganeda, sest ühel pool alevit algab raba ja teisel pool haigutavad nõukogudeaegsete karjääride armid. Viimast tükki tahab tühjaks haugata erafirma. Geoloogilise uuringu luba tal veel ei ole, kaeveloani viib käänuline tee.

Halduspiiride muutmise järel kulges Lavassaare alevi elu Pärnu linnas rahulikult, kuni saadi teada, et riigimaade oksjonil on Kalda ja Tööstuse kinnistu omandanud ettevõtja, kes rahvakoosolekul saaliga silmitsi seisab. Tema ärihuvi on mõistetav, aga niisama mõistetav on kohalike viimane õlekõrs: looduskaitsealuse kõre asuala, mis jääb plaanitava karjääri naabrusse.