Kuusekaunistused jutustavad möödunud aegadest

Foto: Urmas Luik

Komme pühadeks kuusk avalikule linnaplatsile üles seada on sajandeid vana, puu ehtimise komme aga märksa hilisem tava.

Tallinna Mustpeade vennaskond olla viinud kuuse raekoja ette juba aastal 1441. Millal jõulupuu eestlase rehetuppa jõudis, pole täpselt teada.

Eesti rahva muuseumi teaduri-kuraatori Reet Piiri arvates võis see juhtuda 19. sajandi jooksul. “Meie esimene pilt küünlasäras jõulupuust on näha ajalehes Eesti Postimees 1864. aastal,” ütleb Piiri.

Pärnu muuseumi peavarahoidja Ülli Kont usub, et nii avalik kui isiklik tubane jõulupuu pole olnud järjepidev nähtus ja ajaloo tõmbetuultes on sellest mallist katkendlikult kinni peetud.

Kuuse ehtimist loeti pikka aega paganlikuks kombeks, ent aastasadade jooksul põimusid kristlikud traditsioonid vanarahva muinasusu kombeseletustega ja kuusest kujunes kristlaste tähtsaima püha sümbol.

Kuuske ehtima

Jõulupuu ehtimise komme jõudis mõisate kaudu eestlaste kodudesse 19. sajandi keskpaigas. Eesti saartel, kus kuuski kasvab vähem või üldse mitte, tavatsesid elanikud tuua pühadeks tuppa männi või kadaka.

Puu dekoreeriti jõululaupäeval ja viidi välja kolmekuningapäeval.

Esimesed jõulupuu kaunistused olid söödavad asjad. Meie esivanemad arvasid nimelt, et kui riputada kuusepuule silmailuks söödavat, kindlustab see järgmiseks aastaks toidukülluse.

Jõulupuud ehiti õunte, ülekullatud või hõbedatud Kreeka pähklite, kuivatatud pihlamarjakobarate, suhkruvõõbaga kaunistatud piparkookide-kringlikestega.

Lapsi ahvatlesid ehitud kuusel pikergused pilkupüüdvad, läikpaberisse mässitud lutsukommid. Kui kommid nositud, hoiti krabisev ümbrispaber kindlasti alles.

19. sajandi lõpus jõudsid eestlaste pühadepuule ehted, mis olid spetsiaalselt jõulupuu tarvis valmistatud. Kuusele pandi vatist ja läikpaberist valmistatud inglikesi ja lumehelbeid, papist tähti-tärne, loomi, mitmevärvilistest paberiribadest kokkukleebitud pikki paberkette, kuuseokstele liimiti lund meenutavaid vatitupse.

Puu latva kinnitati kuldne või hõbedane jõulutäht. Ehted tehti enamasti ise, aga vähesel määral sai neid ka osta.

Piiri jutu järgi hakkas õhkõrnu värvilisi klaaskuule, jääpurikaid, pikki säravaid helmekeesid, puuviljakujundeid tootma 19. sajandi keskpaigas Saksamaal asuv Lauscha klaasitööstus. Vabrikutes toodetud kuulid-helmeread ja kard ilmusid tasapisi eestlastegi jõulupuudele.

Kont ütleb, et kuldset ja hõbedast tooni kuusekard koosnes peentest pikkadest lintidest ning seda kutsuti inglijuusteks. Puule heideti see siis, kui muud asjad juba küljes.

Kuuselatva torgati Petlemma täht. Piiri jutu järgi võidi seegi valmis keerata karrast.

Millal rasvast valatud küünlad jõulukuusele ilmusid, pole täpselt teada. Piiri jutu järgi seoti varem küünlad okste külge niidiga, hiljem levis kindlam kinnitusmeetod traadist väänatud pikkade harkidega, mille otsas olid savist või kipsist üle võõbatud kuulikesed või männikäbid. Kuulid-käbid pidid küünalt oksal tasakaalus hoidma.

Kaheharulisi küünlajalgu tehti ise kodus, aga juba 19. sajandi lõpul ilmusid müügile uutmoodi, plekist küünlajalad, millel olid küünalde tarvis pesad, nende ümber rasva püüdev väike taldrik ja mis okstele kinnitati vedruklambriga.

19.–20. sajandi vahetusel jõudsid kuusele säraküünladki.

Ehete valik laienes

1920ndatel levisid peamiselt hõbedaks, kuldseks või värviliseks toonitud lihtsad ümmargused kuulid. Järgmisel kümnendil rippusid eestlaste pühadepuudel peened värvilised ja mõne looma, linnu, puuvilja, käbi või kella kujuga jõuluehted.

1950ndate näärikuuski ilmestasid suured ja reljeefsed kuulid. Ilmusid puu- ja köögivilju imiteerivad ehted.

Sõjajärgset perioodi iseloomustab lai valik loomakujulisi ehteid. Ühel nääripuul rippusid näärivanade ja matrjoškadega kõrvuti ahvid, kanad, papagoid, notsud ja trummi löövad tsirkusejänesed-karud. Vahvad olid käbi- ja seenekujulised ehted. Punase kübaraga kärbseseene kuuseoksa külge sidumiseks oli seenejala all väike traadijupp.

Ideoloogia vaimus trükiti kuulidele ja riputavatele majakestele viisnurki, punane viisnurk kolis ka näärikuuse tippu.

1960–1970ndatel ilmusid näärikuusele läikivad tilgakujulised või ümarad, ent küljelt lohuga kuuse-ehted, spiraalse vormiga jääpurikad, oli isegi kosmoseraketikujulisi kaunistusi. Keeruka ornamendiga munad olid värvikirevad: hõbedase ja kuldse kõrval kasutati näiteks sinist, kollast, rohelist, roosat, lillat, oranži. Kuule ilmestati leevikeste ja kosmonautide piltidega. Enamik nääriehteid pärines Venemaalt.

Brežnevi ajal oli nääriehtekunstis ilmselge suund abstraktsusele, ent toodeti ka traditsioonilisi kaunistusi, nagu jääpurikaid, näärivanasid ja eri tooni kuusekäbisid.

1970ndatel lisandusid kuuse-ehete valikusse mitmevärvilised elektriküünlad.

1980ndatel ilmusid poodidesse Saksa Demokraatlikus Vabariigis valmistatud ehted, mis ei kiisanud metalselt, ent olid erksates toonides ja põnevalt dekoreeritud.

Kuusekarra valik täienes lopsakate karrasabadega, mille kõrval leidus peenemat ja lühema karvaga karda.

 

Tsaariaegses Peterburis tehtud kuuseehted

Pildil nähtavad papist kuuseehted pärinevad aastatest 1911–1913 ja on valmistatud Peterburis.

Ehete praeguse omaniku Virve Kase sõnade järgi on kuusekaunistused valmistanud möödunud sajandi alguses Peterburis elanud Eesti poiss Ernst, kes sel moel omale taskuraha teenis. Mitu Piiteri äri andis Ernstile materjali, millest poiss sai neile müügiks ehteid teha.

“Aga mis poed need olid ja kui palju neid olla võis, ma enam ei tea,” räägib Kask.

Ernst meisterdas kaunistusi mitu aastat, osa käsitööst jättis ta endale. Peale pildil nähtavate riputiste tegi ta maja- ja kirikukujulisi ehteid.

Samuti olid müügiks mõeldud kuuse külge riputatavad hõbedatud ja kullatud Kreeka pähklid ning kuusetippu käiv kuldsest paberist täheke.

Kase jutu järgi suri tema peretuttav Ernst 80aastaselt 1983. aastal ja temast jäänud kuusekaunistused jõudsid perekond Kase kätte.