Siim Suursild: Arvan, et olen jätkuvalt muutusteks valmis

Siim Suursild ­arvab, et kes palju teeb, sel kipubki ­rohkem juhtuma kui ülejäänud inimestel. Foto: Urmas Luik

Pärnu abilinnapea majandusalal Siim Suursild on värvikas tegelane. Kunagine aktiivne sõudesportlane, kolme lapse isa, ettevõtja, kodutaluski toimekas. Selliseid mehi kutsub vanem põlvkond mõnikord maa soolaks. Aga kire­vatele kujudele jääb tihtipeale külge plekkegi. Suursilla kohta on esitatud kuriteoteateid, ta on ­olnud seotud eurotoetustega skeemitamisega. Abimeer ise ütleb, et kes palju teeb, sel palju juhtub.

Veel selle aastanumbri sees täitub Suursillal 20 aastat avalikus sektoris. Selle aja jooksul on ta muu seas jõudnud olla üks peategelasi mitteametliku pealkirjaga lavastuses “Audru liitumine Pärnuga”. Kohe saab tal täis kaks aastat suvepealinna abimeeri ametis, pool selle linnavalitsuse ametiaega on täis.

Suursild räägib, mis on Pärnus hästi-halvasti, miks ta ei ­arva, et müüs Audru maha, kui palju aega kulutab ta igal aastal koduaias 40 õunapuu lõikamisele, ning selgitab, miks ometi ütles ta euroraha skeemidega seoses ajakirjandusele, et “mis ei ole keelatud, on lubatud” ja kas niimoodi väljendumine oli ikka õige otsus.

Abimeeriga kohtuma minnes soovitab kolleeg kindlasti küsida paabulinnu kohta, millega juttu alustangi. Selgub, et Suursild on selline mees, kes kogub selja­kotti lugusid. “Õigel momendil on neid hea sealt välja võtta,” põhjendab ta ja räägib pika loo, kuidas abikaasale sünnipäevaks paabulind toodi, too lahti pääses ja tundidepikkune tagaajamine tipnes sellega, et päästeamet pidi linnu puu otsast veekahuriga alla laskma. Loo käigus röögatab ülikonnas abilinnapea muu hulgas paabulinnu laulu imiteerides üle kohviku.

Jää sulatatud, räägime tõsisematel teemadel.