Oktoobris korjatud jõhvikad maitsevad kõige paremini

Jõhvikas eelistab valgusrikkaid, hõreda taimkattega ja niiskeid tarnasoid, kuid kasvab ka lopsaka turbasamblakattega siirdesoodes ja isegi lagerabades.

FOTO: Karl Adami

Metsmaa­sikad ja mesi­kollased rabamurakad on nüüdseks mälestus heinakuust. Sinaka rüüga mustikate ja sinikategi aeg on tänavuseks aastaks läbi. Sellegipoolest ei tasu oktoobris marju­lisi kohates imestada, sest veel praegugi õnnestub noppida nii mekkimiseks kui säilitamiseks ­punapõskseid kuremarju.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Neid veidi hapuka maitsega marju olen ma fotoretkede ajal hea meelega söönud isegi veel veebruaris-märtsis, mil neil sageli seljas külmarüü ja nad krõmpsuvad mõnusasti hamba all. Mõne marja olen suhu pistnud isegi veel varasuvel, kuid siis on jõhvikamari enamasti juba käärinud.

Värsket marjasaaki saab ennustada jaanipäeva paiku, mil soopinnal leidub rohkelt kauneid jõhvikaõisi, mida kimalased ja liblikad alatasa külastavad. Enamasti viljub alla poole õitest. Jõhvikamarjad paisuvad suvega jõudsalt, kuid toored marjad on kõvad ja väga hapud. Harilikult küpsevad marjad septembri keskpaigaks. Enne seda, poolvalgeina korjatud marjad lähevad küll punaseks koduski, kuid on viletsa maitse ja vähese väärtusega. Oktoobris korjatud marjad mekivad kõige paremini, kuid jällegi ei säili hästi.

Tagasi üles