Raavo Raadik: Arusaamatult pead nikutades

Eesti väiketootjate ja käsitsitööna valminud hõrgutised on toonud Eestile tuntust kodupiiridest kaugemalgi. Foto: Urmas Luik

Eesti keel muutub ja areneb ajas. Tihti omandavad väljendid kõnepruugis uue ja sootuks teise tähenduse, mis süütu kasutaja võivad kohati punastamagi panna. Vaevalt et Eduard Bornhöhe kirjutanuks 21. sajandil, et Helena “nikutas” pead. Ometigi kasutas ta mainitud tegusõna romaanis “Kollid” 20. sajandi alul. Nagu on noorte ja mitte enam päris noorte kõnepruugis mõiste “rapitud või roogitud räim” saanud mõnel pool uue ja auväärsest toidupalast küllaltki kaugel seisva tähenduse, mida heas seltskonnas pole viisakas kasutada.

Kuigi just räim, laiemalt kala ja veel laiemalt rannakalurid on olnud meie Pärnu maakonna uhkus ja üks peamisi tööstusharusid viimastel aastasadadel.

Austatakse mehi, kes merelt loomust nõuavad. Austatakse neidki naisi-mehi, kes püütud kalale oma oskustega lisaväärtuse annavad. Lisaväärtuse andminegi ehk rookimine, rappimine, fileerimine ja hilisem töötlemine erineb suuresti sellest käsitööst, mis ta oli esiisade ajal. Masinad on kallid, sanitaarnormid ranged ja üle kõige on hügieen.