ETwinning on internetiplatvorm, mis võimaldab teha veebipõhiseid projekte ja koostööd eri riikide õpetajate ja õpilaste vahel. Programm sai alguse 2005. aastal ja on nüüdseks osa Erasmus+ programmist, mis peale virtuaalse koostöö aitab korraldada õpi- ja õpetamisüritusi partnerriikide koolides. ETwinningu suurimad plussid on osalevate õpetajate (liitunuid on 450 000) sõnutsi laste õpimotivatsiooni tõus ja meeskonnatööoskuse paranemine ning õpetajatel võimalus arendada oma õpetamisoskusi ja lõimida veebipõhiseid (digi)vahendeid õppetöösse.
Konverentsi peateemal „Demokraatlik osalus“ sai kolme päeva jooksul kuulata põnevaid kõnesid, toimus mitmekülgseid töötube, interaktiivseid grupi- ja meeskonnatöid ja paneeldiskussioone.
Prantsusmaa haridusministeeriumi esindaja Jean-Marc Merriaux rõhutas avakõnes, et kõigil kodanikel on õigus osaleda demokraatlikus elus. Nii Merriaux’le kui järgmistele kõnelejatele on eTwinning väga hea õpetamisvahend, kuna see on oma olemuselt demokraatlik, olles kõigile huvilistele tasuta. Sophia Eriksson Waterschoot Euroopa Komisjonist mainis oma kõnes Eestit ja Balti ketti ning laulvat revolutsiooni kui head näidet demokraatia kehtestamisest. Waterschoot leidis, et demokraatiat tuleb koolides õpetada, andmaks noortele oskused, millega nad saavad aktiivselt panustada ühiskondlikku ellu. “Eelkõige tuleb koolides õpetada empaatiat, austust, kuuluvustunnet ja tolerantsust,” märkis Waterschoot.
Konverentsi peaesineja oli Isabel Menezes Porto ülikoolist Portugalist. Ta pidas emotsionaalse ja inspireeriva ettekande teemal „Koolid kui demokraatialaborid“. Menezes möönis, et tänapäeva maailmas esineb vastuolusid: võrdsuse ja sarnasuse ihalus varjutab mõnikord mitmekülgsuse olulisuse, kodanikuõigused ja -kohustused on kohati vastuolus inimõigustega. Menezes rääkis koolidest kui demokraatialaboritest, kuna koolis luuakse kodanikke või vähemasti seda tuleks püüda teha. Seetõttu peaks koolikultuur olema senisest palju demokraatlikum, rohkem seotud õpilaste eluga, ajaga kaasas käima ja lõimima õppetöösse väljastpoolt tulevat, sealhulgas ühiskondlikke ja poliitilisi kogemusi. Õpilastele peaks andma rohkem sõnaõigust, koolielu tuleb tunduvalt rohkem siduda reaalse eluga ja teha koostööd kooliväliste institutsioonidega. Õpetajatena tuleks senisest enam rõhku panna iseseisva ja kriitilise mõtlemisoskuse arendamisele õpilastes ja korraldada arutelusid ainetundides.