Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2023/11/17/15727610t1hb508.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/11/01/12706752t1he44b.jpg)
VAT teater kostitab pärnakaid hingedekuul kahe etendusega. Monolavastuses “Südame sosin” saab süda Lauri Saatpalu suu läbi lõpuks võimaluse kõik hinge pealt ära öelda. Helen Rekkori autorilavastus “Kiskja” jutustab aga peokohtades varitsevast ohust sattuda joogi sisse sokutavate uimastavate ainete ja vägivalla ohvriks.
Ideaalses maailmas on inimesel südametunnistus, -hääl ja -asjad. Süda avatakse vähestele, sest see peidab endas inimhinge suurimaid saladusi. Süda on inimesele elutähtis. Aga mis kasu saab süda oma peremehest? On süda pelgalt truu tööloom või on temalgi isiklikke unistusi, vajadusi, võib-olla isegi omanikule suunatud kriitikat?