Kersti Adamson: Mõttes olen õpilastega laval ja tantsin koos nendega

Kersti Adamsoni arvates kohtab praegu vähem pühendumist ja siirust. Foto: Mailiis Ollino

Pärnu kunstide maja tähistab tänavu 70. aastapäeva. Ligemale kolm aastakümmet on seal omanimelist balletistuudiot vedanud Kersti Adamson. Tema elu keerleb balleti ümber lapsepõlvest saadik.

Kohtume Kerstiga kunstide maja teisel korrusel balletisaalis. Esmalt üllatab ta ajakirjanikku ja fotograafi mõistatusega. Valab klaasidesse punast vedelikku ja palub arvata, millega tegu. Suu täitub tuttava maitsega hapuka joogiga, mida algul ei oska tuvastada. Pärast pisut mõtlemist selgub, et tegu oli 100 protsenti jõhvikamahlaga, Kersti uue lemmikuga.

Olen kunagine kunstide maja õpilane ja teinud Kerstiga ühiseid etendusi, seega saame ajada juttu sinavormis.

Kuidas tantsupisik sind nakatas?

Päris kindlasti tänu vanematele. Ma olin väiksena juba selline valgete põlvikutega ja pikkade juustega linnatüdruk. Koolieelikuna käisin aasta iluvõimlemistrennis, kuid see jäi katki, sest mul ei ­olnud nädalapäevad selged: ei teadnud, mis päeval pean trenni minema. Mulle seal meeldis.

Kui algas kooliaeg, viis ema mind balletiringi ja peale seda loobusin iluvõimlemisest. Lapsele võis tunduda, et need alad on sarnased, aga tegelikult on need kaks eri ala.