Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/08/28/11321115t1h7153.jpg)
/nginx/o/2019/11/11/12730942t1h55cb.jpg)
Isadepäeva õhtupoolikul Pärnust Maximast koju sõites mõtlesime elukaaslasega võtta ette loenduse, et teada saada, kui paljudel inimestel on helkur ja kui paljud kõnnivad tänaval kummitusena. Teel Sindini nägime 36 inimest, kellest koguni kaks kolmandikku olid helkurita. Eeskujulikumad olid lastega kõrvuti kõndivad vanemad, kes olid nii enda kui laste rõivaile kinnitanud helkiva sõbra või suisa mitu. Kui me oma lapsed märgistame helkuriga, siis miks me ennast ilma jätame?
1934. aastal patentis Nottinghami teetööline Percy Shaw maailma esimese helkuri. Idee tekkis tal öösel valgustamata teel sõites: teepervel seisva kassi silmad peegeldasid autotulede valgust. Üsna pea valmiski Shaw’l esimene helkur, mis kujutas endast kummiraamiga ääristatud marmorklotsi. Alles aastakümneid hiljem vahetati marmor plasti vastu.