Läinud nädalal kirjutas Pärnu Postimees, et Pärnu linnapea mainekujundusele kulub sel aastal 679 680 krooni, mis linnakassast OÜ Passioni kaukasse rändab. Mida sellest järeldada?
Kaupo Meiel: Mis tähendab, ei ole raha? On ju
13. jaanuar 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelkõige saab sellest käigust järeldada, et Pärnu linnal rahapuudust küll ei ole. Kuni linnarahvas suudab rahulikult ülal pidada linnapead, kes saab mitukümmend tuhat krooni töötasu, kasutab kuus 56 640 krooni eest mainekujundusteenust ja maksab linnakassast palka isiklikule nõunikule, on elu hea, majandus aktiivne, töötus nullilähedane ja miinimumpalk kogu Euroopas konkurentsivõimeline.
Praegu aga kiputakse virisema, nagu poleks elu üldse nii hea ja nagu oleks Pärnu linna majanduslik seisukord alla igasugust arvestust. Kaugel sellest, Pärnu linn pole ju isegi kellelegi võlgu, erinevalt Lätimaast, Leedumaast, ülejäänud Eestimaast.
Sellel kaunil ajal on suisa veider lugeda ajalehest kurtmist, nagu poleks raha näiteks võrkpalliklubi ülal pidada.
“Ma ei ole kultuuri vaenlane, aga nii ikka ei saa, et pillimeestele antakse kausi ja spordimeestele teelusikaga,” ütles Pärnu Postimehele Pärnu võrkpalliklubi president Aivar Pärna.
Õige, mehesõna! Kaua need pillimehed rahas suplevad. Kas neil endil raske oma pasunat puhuda pole, kui tuhanded kroonid hammaste vahel? Häbematus, häbematus. Poleks neid pillimehi, saaks Viisitamm ilmselt 50 000 krooni eest rohkem mainekujunduse alla panna, nüüd peab ta nagu vallavaene sandikopikatega suhtekorraldajate uksi kulutama.
Keskerakonna Pärnu piirkonna juhatuse liige Pärna võiks ju juhatuse esimehe Viisitamme käest nõu küsida, kuidas Pärnu linnaorkestrilt pappi välja lüpsta. Mängigu viiuldajad näiteks ühel keelel nagu Paganini, kolme keele pealt hoiaks kokku.
Ja ei maksa loota, et Pärna küsib lugupeetud juhatuse esimehelt, miks üle poole miljoni krooni, millega Pärnu võrkpalliklubi saaks esialgu ära elada, hoopis linnapea maine korraldamiseks kulub. Loomulikult, pillimehed tuleb hoopis pihtide vahele võtta.
Olgu ajad head – nagu praegu – või halvad, kehtib ikka Tammsaare kuldne lause: “Litsid mehed, need Vargamäe omad.”